108495 research outputs found
Sort by
Supplements that may improve a basketball player's performance and training effectiveness
Get PDFEesmärk: Magistritöö eesmärgiks oli välja selgitada, millised toidulisandid võivad omada
positiivset toimet kas korvpalluritele oluliste üldiste kehaliste võimete, alaspetsiifilise
sooritusvõime või koormusjärgse taastumisvõime parandamise näol.
Metoodika: Teaduskirjanduse otsimiseks kasutati järgmisi andmebaase: PubMed, Scopus, EBSCO
Discovery. Süstemaatilisse ülevaatesse kaasati toidulisandeid ja korvpallureid hõlmavad
eelretsenseeritud originaaluuringud, mis avaldati ajavahemikus 01.01.2022 kuni 01.02.2025.
Teaduskirjanduse otsing ja selekteerimine põhines PRISMA juhendil ning artiklite teadusliku
kvaliteeti hinnati Academy of Nutrition and Dietetics hindamiskriteeriumite abil.
Tulemused: Lõppanalüüsi kaasati 19 kvaliteedihinnanguga positiivseks tunnistatud uuringut.
Uuringutes osales 424 ülikooli, poolprofessionaalsel ja professionaalsel tasemel korvpallurit
vanusevahemikus 15-30 aastat. Süstemaatilisel kreatiini ja guanidinoäädikhappe
koosmanustaminel paranes korvpallurite jalalihaste plahvatuslik jõud ja reaktsiooniaeg, leutsiin
aitas kaasa sprinterlikule sooritusvõimele ning viinamarjaseemne ekstrakt näitas positiivset efekti
aeroobsele töövõimele. Akuutne kofeiini manustamine parandas anaeroobset sooritusvõimet ning
parandas visketäpsust ja suunamuutuste teostamise kiirust. Sarnast efekti anaeroobsele
sooritusvõimele omas ka mangiferiini ja kvertsetiini koosmanustamine. Taastumisprotsesse
toetasid eeskätt valgupõhised toidulisandid, eriti neil korvpalluritel, kelle toitumine on valguvaene.
Toidulisandite tarvitamisega kaasneb risk nende võimalikust saastatusest dopinguaineid
sisaldavate ainetega, mis on kõige tõenäolisem just treeningueelsete segude, rasvapõletajate ja
lihasmassi suurendavate toodete puhul. Lisaks võivad teatud koostisosad, näiteks kofeiin, esile
kutsuda kõrvaltoimeid, sealhulgas ärevust ja unehäireid.
Kokkuvõte: Mitmed toidulisandid võivad soodsalt mõjutada korvpallurite kehalist töövõimet,
spordialaspetsiifilist sooritusvõimet ja treeningu- või võistlusjärgseid taastumisprotsesse. Nende
toime sõltub aga manustamise kestusest, ajastusest, kogusest ning sportlase individuaalsetest
füsioloogilistest omadustest. Arvestades seniste uuringute piiratud arvu ja kohati vastuolulisi
tulemusi, tuleks arvestada toidulisandite manustamisel nende riskidega ning vastavust
dopingureeglitele. Tulevikus tuleks tähelepanu pöörata toidulisandeid käsitlevate
eksperimentaaluuringute korraldamisele, mis on suunatud just korvpalluritele
New records for Playfair solutions
No full textWe give solutions to the 24 letter and 22 letter Playfair challenges proposed in Dunin et al. (2022) A number of methods were tried combining successful approaches of previous solvers, introducing new ideas while using letter-level and word-level approaches.
We used vanilla and positional n-gram models for n values from 6 up to 10.
However, these did not greatly assist to distinguish the intended solution from other high-scoring solutions. The most effective discriminative approach involved using a multi-terabyte-scale, unpruned large language model from Buck, Heafield, and Van Ooyen (2014) which moved the solution in each case into the top 5,000 ranked possibilities
Inimese rasvumise geneetilised ja keskkonnamõjud
No full textObesity is a rising global problem, clinically defined as having a body mass index (BMI) > 30
or a waist-to-hip ratio >0.9 for males and >0.85 for females. It is a complex disease with both
genetic and environmental factors affecting its development and progression. However,
although BMI is highly heritable (60-90% according to twin studies), only ~6% of the
variance is explained by additive genetic variation discovered in large genome-wide
association studies. Possible sources of unexplained BMI variance are gene-gene (GxG) and
gene-environment (GxE) interactions, but to date, only a few studies have addressed this
question, and mostly focused on the UK biobank and data from smaller longitudinal studies
This study used data from the Estonian biobank to investigate the potential of using the
Brown-Forsythe (BF) test to detect heteroscedasticity in BMI based on the genotype and
phenotype groups. Moreover, in this work, the BF test was used to select genotypes and
environmental variables that were significantly associated with BMI and WHR variance. The
study demonstrated sex and age-dependent differences in heteroscedasticity, with higher
levels of heteroscedasticity in females compared to males and decreasing heteroscedasticity
with increasing age for both sexes.
Next, the gene-environment interactions for the outcome variables BMI and WHR were
modeled and studied for two genes (FTO and MC4R) and environmental factors, such as
physical activity, smoking, and education level. The study found evidence for significant
interaction of FTO with smoking for the age group of 31-50 years for males, along with
significant interaction of FTO with physical activity for Females (18-30 age group) and males
(31-50 age group) in the case of BMI as the outcome variable. Moreover, the evidence for
significant interaction of FTO and physical activity was found for females (age group 18-30)
for the WHR as the outcome variable. Furthermore, the significant interaction was observed
in the case of MC4R and physical activity for BMI in males (18-30 year old group).
Additionally, it was shown that the significant interaction between MC4R and education level
for males (31-50 age group) was present for BMI.
Finally, the study outlined the ground for future research work in the area of
gene-environment interactions and statistical modeling, indicating potential environmental
factors that can be studied for possible gene-environment interactions
Läänemere ja Põhjamere põhjalähedase makroelustiku mitmekesisuse hindamine kasutades videopildi analüüsi
No full textThe Causes of Radicalisation Among Estonian Youth and the Foundations of Effective Deradicalisation Programme
No full textKäesolev magistritöö keskendub noorte radikaliseerumise ja deradikaliseerumise küsimustele Eesti kontekstis. Äärmuslike ideoloogiate levik ja noorte liitumine radikaalsete organisatsioonidega on ülemaailmne probleem, mis ohustab ühiskonna sidusust, suurendab polariseerumist ning võib viia poliitiliselt motiveeritud vägivallani. Kuigi Eestis on senini olnud vähe otseseid kokkupuuteid radikaliseerunud noortega, on viimaste aastate juhtumid (nt Feuerkrieg Division) näidanud, et probleem on ka siin aktuaalne ning vajab sihipärast käsitlemist.
Töö eesmärk oli välja selgitada, milline peaks olema Eestis rakendatav noorte deradikaliseerumisprogramm. Selleks uuriti noorte radikaliseerumise põhjuseid, tõhusaid sekkumisviise ning võrreldi teiste riikide praktikate sobivust Eesti kultuuriruumi. Andmete kogumiseks viidi läbi intervjuud Eesti prokuratuuri, Politsei- ja Piirivalveameti, Kaitsepolitseiameti esindajatega ning ühe endise äärmuslasega, samuti analüüsiti välisriikides rakendatavate deradikaliseerumisprogrammide kogemusi. Lisaks koostati kava deradikaliseerumisprogrammi mõju uuringu läbiviimiseks.
Uuringu tulemused näitavad, et noorte radikaliseerumine on seotud nii individuaalsete kui ka sotsiaalsete ja ühiskondlike teguritega. Perekondlikud probleemid, madal enesehinnang, kuuluvusvajadus ja sotsiaalsete oskuste puudulikkus loovad soodsa pinnase radikaliseerumiseks. Samuti mängib olulist rolli radikaalsete ideede levik internetis, eriti olukorras, kus noortel puuduvad kriitilise mõtlemise oskused. Makrotasandil mõjutavad radikaliseerumist majanduslikud raskused, ühiskondlik lõhestatus, geopoliitilised pinged ja sihipärane mõjutustöö (nt välismaised propagandakanalid).
Deradikaliseerumiseks on oluline, et noor mõistaks oma seniste vaadete ja käitumise sobimatust ning tunnetaks vajadust muutuseks. Töö tulemused rõhutavad, et efektiivne deradikaliseerumisprotsess eeldab sotsiaalset tuge, püsivat usalduslikku suhet ning keskkonda, mis võimaldab noorel arendada positiivset identiteeti. Lisaks on oluline pakkuda alternatiivseid tegevusi ja arenguvõimalusi, mis aitavad noorel leida uue tähenduse ja kuuluvuse väljaspool radikaalseid gruppe.
Eestis rakendatav deradikaliseerumisprogramm peaks olema personaalne, pikaajaline ja usaldusel põhinev. Keskseks elemendiks on individuaalne mentorlus, mis pakub järjepidevat tuge, aitab noorel arendada sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi ning taastada enesehinnangut.
Programmi oluline osa on koostöö koolide ja peredega, samuti endiste äärmuslaste kogemuste kaasamine, et pakkuda noortele usaldusväärseid eeskujusid. Eesti deradikaliseerumisprogrammi mõjuhindamine võiks toimuda läbi kvalitatiivsete intervjuude ja küsitluste, mis hindavad noorte kogemusi, enesehinnangut ning osalust programmis.
Kokkuvõttes järeldatakse, et Eestis on vajalik teadlikult kavandatud, kultuurikonteksti arvestav noorte deradikaliseerumisprogramm, mis aitab ennetada radikaliseerumisega seotud riske, toetab noorte turvalist arengut ja soodustab nende taasintegreerumist ühiskonda
The Role of Police Officers' Attitudes in the Implementation of the Good Samaritan Act
No full textHea Samariitlase akti eesmärgiks on julgustada inimesi abi kutsuma narkootikumidega seotud üledoosijuhtumite korral, kuid selle tõhusaks rakendamiseks on vaja politseiametnike teadlikkust, valmisolekut ja toetavat organisatsioonikultuuri. Käesolev magistritöö uurib, millised tegurid mõjutavad politseiametnike hoiakuid ja käitumist Hea Samariitlase akti rakendamisel ning pakub välja lahenduse nende tegurite toetamiseks.
Töö teoreetiliseks raamistikuks on COM-B mudel, mis võimaldas süsteemselt kaardistada käitumist mõjutavaid tegureid, mis piiravad politseiametnike valmisolekut rakendada Hea Samariitlase akti ning tuvastada käitumise aluseks olevad võimekuse, võimaluste ja motivatsiooni tegurid. Uuringu kvantitatiivne osa hõlmas politseiametnike hoiakute hindamist ning kvalitatiivne osa intervjuude kaudu kogutud kogemusi ja ettepanekuid.
Uuringu tulemused näitasid, et Hea Samariitlase akti mõistmine ametnike seas on ebaühtlane ning rakendamisel tuntakse ebakindlust. Ametipositsioon ja tööstaaži pikkus seostusid negatiivsete emotsionaalsete kogemustega, mis võib mõjutada ametnike suhtumist abivajavatesse inimestesse ja nende valmisolekut akti rakendada. Esile kerkisid sekkumise kujundamiseks olulised valdkonnad nagu regulaarse tagasiside ja tähenduse loomise vajadus ning vahetute juhtide tugi.
Töö pakub välja süsteemse ja toetava tagasisidesüsteemi mudeli, mille eesmärk on suurendada ametnike teadlikkust, tugevdada enesetõhusust ning toetada positiivset organisatsioonikultuuri. Pakutud lahendusele esitatakse plaan mõju hindamiseks, mis hõlmab teadmiste, enesetõhususe, hoiakute hindamist ja juhtumite käsitlemise muutuste analüüsi
Süütunne: kaasates juhtumeid, kus pole valesti toimitud
Get PDFSüütundest räägitakse tihti kui emotsioonist, mis seisneb asjaolus, et ollakse midagi moraalselt valesti teinud. Samas raporteerivad inimesed süütunnet ka olukordades, kus nad ei pruugi tajuda, et oleksid moraalselt eksinud. Üheks tüüpjuhtumiks on kahju põhjustamise näited, kus moraalset eksimust ei ole – näiteks autoõnnetused, kus põhjustati küll kellegi surm, kuid seejuures poleks autojuht saanud midagi teisiti teha. Teiseks tüüpjuhtumiks on ellujääja süütunne, mida tuntakse siis, kui pääsetakse eluga mõnest katastroofist, kust paljud teised hukkuvad. Käesolev doktoritöö näitab, et selline rahvapsühholoogias levinud avaram süüdiskursus ei ole vaid üks lõtv ja segane viis süütundest kõneleda. Vastupidi, see püüab kinni suhteliselt koherentse süümõiste, mis võrsub hüvepõhisest lähenemisest moraalile. Sellises lähenemises ei ole fookus mitte tegude ebamoraalsusel, vaid asjade seisude moraalsel halbusel, ning süütunne seisneb selles, et ennast tajutakse panustavat moraalselt halba asjade seisu. Seejuures on panustamist mõistetud kontrafaktuaalses tähenduses, mis rõhutab seda, et subjekt teeb maailma vahe sisse. Näiteks, kui ei oleks teatud kellaajal teatud teel sõidetud, siis poleks kõne all olevat õnnetust juhtunud. Või kui subjekt oleks hukkunud koos teistega, siis oleks juhtunu vähemalt teatud mõttes vähem halb olnud. Hüvepõhine lähenemine pakub tüüpjuhtumitele järgneva selgituse. Kahju põhjustamise näidete puhul panustatakse kausaalsel viisil moraalselt halba asjade seisu, mis seisneb enamasti selles, et juhtunu on ohvri suhtes ebaõiglane – ohver polnud oma halba saatust millegagi ära teeninud. Ellujääja süütunde puhul panustatakse konstitutiivsel viisil moraalselt halba asjade seisu, mis seisneb selles, et subjekti pääsemine on hukkunute suhtes, kes polnud subjektist kuidagi vähem väärilised, võrdlevas mõttes ebaõiglane. Suures plaanis näitab doktoritöö seda, kuidas süümõiste oleneb suurel määral meie üldisest normatiivsest raamistikust.The emotional phenomenon of guilt is traditionally defined as a painful feeling about having done something morally wrong. Yet it is relatively common that people report guilt feelings even in the absence of perceived moral wrongdoing. One common type of counterexample involves cases of merely causal harm to others—for example, when one has caused fatal harm in a car crash, even though there was nothing that they could have done to prevent the accident. The second common type of counterexample concerns survivor guilt, which is experienced when the subject survives a catastrophe that others did not. This dissertation shows that such folk discourse is not just a confused way of talking about guilt but captures a relatively unified guilt concept, which emerges from a value-based approach to morality. This approach puts the focus on the badness of states of affairs rather than the wrongness of actions, and the relevant guilt feeling involves perceiving oneself as contributing to a morally bad state of affairs. Contribution is here understood in counterfactual terms, which highlights the idea that the subject makes a difference to the world. For example, had the subject not driven a particular road at a particular time, the relevant accident would not have happened. Had the subject died with the others, the situation would have been, at least in some sense, less bad. The value-based account of guilt offers the following way to explain the cases of merely causal harm and survivor guilt. The former involve the subject perceiving themselves as causing a state of affairs that is unjust towards the victim, who had done nothing to deserve such a fate. Survivor guilt involves the subject perceiving themselves as a constitutive part of a morally bad state of affairs that consists in the comparative injustice of the fact that while they made it out alive, others who were no less worthy did not. In general, the dissertation shows how our understanding of guilt depends in great part on our general normative framework.https://www.ester.ee/record=b575536
Sõltumatuse ja erapooletuse põhimõtete tagamine vahekohtumenetluses Eesti spordikohtu näitel
No full texthttps://www.ester.ee/record=b5755645*es