108495 research outputs found
Sort by
Uimastite koostarvitamise häire nõustamine: tervisetehnoloogia hindamise raport TTH77
No full textReport in Estonian, summary in Englishhttps://www.ester.ee/record=b5739637*es
Estonian emergency calls: types, topics, and interactional problems
Get PDFHädaabikõne taustal on politsei, kiirabi või päästeteenistuse erakorralise abi soov olukorras, kus on oht kellegi elule, tervisele, varale või keskkonnale. Kõnealuse olukorra kiire lahendamise alus on efektiivne infovahetus hädaabikõnes. Kõne jooksul käsitletakse vajaliku info saamiseks mitmeid teemasid. Päästekorraldaja peab kindlaks tegema, mis on juhtunud, hankima infot osaliste kohta ja määrama sündmuse täpse asukoha. Vajaliku teabe saamisel mängib olulist rolli täpne ja võimalikult probleemivaba suhtlus. Sellest tulenevalt on oluline uurida hädaabikõnes tõstatuvaid suhtlusprobleeme ja nende mõju hädaabikõne kulgemisele.
Väitekirjas uuritakse, millised suhtlusprobleemid eesti hädaabikõnes tekivad ja analüüsitakse nende esinemispositsiooni. Probleemide täpse asukoha määramiseks tuvastatakse eesti hädaabikõne tüübid ja seal tõstatuvad teemakategooriad. Võrreldakse kolme analüüsitavat hädaabikõne aspekti – suhtlusprobleeme, kõnetüüpe ja teemakategooriaid – ning tuuakse välja suhtlusprobleemide erinevused kõnetüüpide ja teemade lõikes. Samuti vaadeldakse, milliseid lahendamismustreid suhtlusprobleemide käsitlemisel hädaabikõnes ilmneb ja kuidas neid rakendatakse.
Tulemused näitavad, et enamik hädaabikõnes tõstatunud suhtlusprobleemidest lähtub kõnes vahetatud infost ning on seotud selle sisus ja korrektses märkimises veendumisega. Varem põhjalikult käsitletud suhtlejate emotsionaalsusest tekkinud probleeme esineb eesti kõnedes vähem. Probleemide infopõhisus kattub hädaabikõne olemusega, mille keskmes on abi saamiseks vajaliku teabe hankimine. Kõnetüüpide ja teemakategooriate analüüs täpsustab arusaama hädaabikõne olemusest ja erinevustest. Teemakategooriate positsiooni uurimisel tuvastati kõrvalekalle varasematest tulemustest: hädaabikõne struktuuri on varem peetud läbivalt samasuguseks ja püsivaks; siinsete tulemuste põhjal võib teemade järjekord vastavalt kõnetüübile või sündmuse olemusele varieeruda ega ole seega läbivalt samasugune.Emergency calls are made to request assistance from the police, ambulance, or fire services when a person's life, health, possessions, or the environment are in danger. Effective communication is essential for resolving the situation promptly. To achieve this, multiple topics are discussed during an emergency call. The call-taker must determine what has happened, to whom it has happened, and the location of the incident. In order to obtain all necessary information, problem-free communication is crucial. Therefore, it is important to analyze the interactional problems that arise in emergency calls and their impact on service effectiveness.
This doctoral thesis investigates the types of interactional problems that occur in Estonian emergency calls and identifys the points in the call at which they emerge. To determine the precise location of these problems, a classification of Estonian emergency call types and the topics discussed within them is presented. By comparing three aspects of the call – interactional problems, call types, and topics – this thesis aims to identify variations in problems across different call types and topics. Additionally, the resolution patterns employed during interactional difficulties are analyzed.
The results indicate that most interactional problems stem from the exchange of information during the call and are related to ensuring the accuracy and proper fixation of the information. In contrast, problems associated with the emotional state of the participants – an aspect that has been extensively studied in prior research – are less prevalent in Estonian emergency calls. These results align with the fundamental nature of emergency calls, where obtaining necessary information is the primary objective. Furthermore, the analysis of call types and topics provides a more precise understanding of the structure of emergency calls and the variations within them. The results also reveal a deviation from previous conceptions of call structure, leading to the conclusion that topic positions in emergency calls may vary and are not as fixed as previously stated.https://www.ester.ee/record=b573201
Kirurgilise tööriista reaalajas asendi hindamine optilise koherentstomograafia abil
No full textMinimally invasive and robotic-assisted surgeries have transformed medicine by reducing patient trauma, infection risk, and recovery times. Within these procedures, precise instrument tracking is critical, especially when navigating intricate anatomical structures and performing delicate interventions such as neurosurgery and microsurgery. Optical coherence tomography has emerged as a promising imaging modality that can provide high-resolution, real-time, and volumetric field-of-view for surgical sites. Existing methods that leverage optical coherence tomography for instrument pose tracking primarily focus on rigid instruments or rely on artificial markers; however, these approaches may fall short in practical scenarios involving occlusions and the dynamic nature of multi-jointed surgical tools. This thesis addressed this challenge by developing a markerless, high-speed, and accurate pose estimation method for an 8-degree-of-freedom microsurgical tool using optical coherence tomography. The proposed method achieves an average position error of 0.26 millimeters, an orientation error of 2.3 degrees, and joint angle errors of 1.9 and 1.9 degrees for θ1 and θ2, respectively, while operating with an inference speed of 20 milliseconds per volume. By eliminating the need for markers and being robust to occlusions, our method improves the reliability and feasibility of optical coherence tomography-based microsurgical instrument tracking in complex, dynamic, and realistic surgical environments. Future work should focus on testing this approach with more annotated real-world data and validating its effectiveness through in-vivo applications, thereby enhancing its reliability and practical impact.Minimaalselt invasiivsed ja robotite abiga operatsioonid on muutnud meditsiini, vähendades patsiendi traumasid, infektsiooniriski ja taastumisaega. Nende protseduuride puhul on instrumentide täpne jälgimine ülioluline, eriti keerulistes anatoomilistes struktuurides navigeerimisel ja delikaatsete sekkumiste (nt neurokirurgia ja mikrokirurgia) tegemisel. Optiline koherentstomograafia on kujunenud paljulubavaks pildistamisviisiks, mis suudab pakkuda kirurgilistele kohtadele kõrge eraldusvõimega, reaalajas ja mahulist vaatevälja. Olemasolevad meetodid, mis võimendavad optilist koherentstomograafiat instrumentaalpooside jälgimiseks, keskenduvad peamiselt jäikadele instrumentidele või tuginevad tehismarkeritele; need lähenemisviisid võivad siiski osutuda puudulikuks praktilistes stsenaariumides, mis hõlmavad oklusioone ja mitme liigendiga kirurgiliste tööriistade dünaamilist olemust. See lõputöö käsitles seda väljakutset, töötades välja markeriteta, kiire ja täpse poosi hindamise meetodi 8 vabadusastmega mikrokirurgilisele tööriistale, kasutades optilist koherentstomograafiat. Kavandatav meetod saavutab 20 millisekundilise järeldamiskiirusega töötades keskmise asukohavea 0,26 millimeetrit, orientatsiooniviga 2,3 kraadi ning ühendusnurga vead vastavalt 1,9 ja 1,9 kraadi θ1 ja θ2 korral mahu kohta. Kaotades vajaduse markerite järele ja olles vastupidav oklusioonidele, parandab meie meetod optilise koherentsustomograafial põhineva mikrokirurgilise instrumendi jälgimise usaldusväärsust ja teostatavust keerukates, dünaamilistes ja realistlikes kirurgilistes keskkondades. Edaspidine töö peaks keskenduma selle lähenemisviisi katsetamisele rohkem annoteeritud reaalmaailma andmetega ja selle tõhususe kinnitamisele in vivo rakenduste kaudu, suurendades seeläbi selle usaldusväärsust ja praktilist mõju
Ornament and nihilism in modernist architecture based on the example of Adolf Loos
No full textThis thesis investigated the potential interplay between Nietzsche’s nihilism and modernist architecture, probing whether the rejection of ornamentation and emphasis on functionality within modernist architectural theory may harbor nihilistic implications. The study focused on the Austrian architect and theorist Adolf Loos, whose architectural solutions, designed to emphasize greater functionality, have been characterized as nihilistic. Drawing on the philosophical insights of Friedrich Nietzsche alongside the architectural theories of Adolf Loos, the study navigates through the possibilities of such connection. Nihilism, as a philosophical stance characterized by the negation of traditional values or an attempt to establish new ones, finds resonance in architecture where it is notably expressed through the deliberate rejection of preceding architectural conventions. The thesis focuses on ornamentation and its absence, exploring the architectural transformations of the late 19th and early 20th centuries, when attention shifted toward questions of values. Therefore Adolf Loos’s “Ornament and Crime” is the focal point of the thesis, although he was not the only architect of his time striving for similar changes.Käesolev bakalaureusetöö uuris 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses arhitektuuris aset leidnud muutusi, mille tulemusel loobuti ornamentikast arhitektuuri elemendina. Uurimuse keskmes oli Austria arhitekt ja arhitektuuriteoreetik Adolf Loos, kelle suurema funktsionaalsuse võtmes projekteeritud hoonete arhitektuurilisi lahendusi on iseloomustatud nihilistlikena. Töö eesmärk oli vaadelda mil moel on arhitektuuri ja nihilismi ilmingute kõrvutus võimalik. Nihilismi puhul oli peamiseks referendiks Friedrich Nietzsche. Kõrvutuse jaoks toetusin mõnele nihilismitüübile, millest selle töö kontekstis olid tähtsamad aktiivne ja passiivne nihilism. Nimetatud nihilismitüüpide ilminguid kõrvutasin arhitektuuris toimunuga. Samuti toetusin peamistele Nietzsche nihilismiga seotud võtmesõnadele, milleks olid: üleinimene, väärtuste väärtusetustumine ja võimutahe. Nihilismitüüpide ja Nietzsche nihilismikäsitusega seotud võtmesõnade läbi oli Adolf Loosi loominguga kõrvutatus võimalik. Täiendavaks toeks sellel võrdlusel oli afektiivsus, mille esinemist sai täheldada nii nihilismis kui ka arhitektuuris. Tundeline aspekt andis võimaluse siduda nihilistlikku mõtteteisenemist arhitektuuris täide viidud muutuste ja suundumustega. Arvestades Adolf Loosi essee „Ornament ja kuritegu“ tuntust, olid just tema kirjutised võetud arhitektuurilis-nihilistliku seose ilmestamiseks, olgugi et ta polnud ainus omaaegne arhitekt, kes sarnaseid muutusi taotles.https://ester.ester.ee/record=b573513
MC-19: A Corpus of 19th Century Icelandic Texts
No full textWe present MC-19, a new Icelandic historical corpus containing texts from the period 1800-1920. We describe approaches for enhancing a corpus of historical texts, by preparing the texts so that they can be processed using state-of-the-art NLP tools. We train encoder-decoder models to reduce the number of OCR errors while leaving other orthographical variation be. We generate a separate modern spelling layer by normalizing the spelling to comply with modern spelling rules, using a statistical modernization ruleset as well as a dictionary of the most common words. This allows for the texts to be PoS-tagged and lemmatized using available tools, facilitating usage of the corpus for researchers and language technologists. The published version of the corpus contains over 270 million tokens
Formidable Fortress – A Level Based Artillery Game Featuring Rule Based Dynamic Difficulty Adjustment
No full textThis thesis presents the design and development of Formidable Fortress, an artillery game featuring a rule-based Dynamic Difficulty Adjustment (DDA) system. Traditionally, games offer static difficulty settings at the beginning of the game. This method does not consider that the player’s skill may improve during the game. DDA dynamically adjusts the game's difficulty to match the player’s skill level and performance. This study explores a rule-based approach to DDA. The system has an initial evaluation phase where players from all experience ranges face the same level. After this evaluation, the game identifies the player’s level and starts acting accordingly. The game was developed using the Unity game engine, and art assets were created in Aseprite. Playtesting sessions were conducted with interviews to evaluate the effectiveness of the rule-based DDA system. Qualitative feedback and observational data were collected to check player performance and engagement and identify design issues. The results demonstrate that the system mostly successfully adjusts difficulty to individual player skills after the initial evaluation phase. Limitations were identified from the player feedback, where experienced players found the initial skill evaluation phase overly simple. The study concludes that a rule-based DDA approach provides a practical solution for adaptive gameplay. This system may work in small-scale projects or games with limited computational resources. Future research should explore how to determine players' skill levels more efficiently and how to reduce the designer’s workload.See lõputöö tutvustab Formidable Fortress'i disaini ja arendust, mis on kahurimäng, kus kasutatakse reeglipõhist dünaamilise raskusastme kohandamise (DDA) süsteemi. Traditsiooniliselt pakuvad mängud staatilisi raskusastme seadistusi juba mängu alguses. See meetod ei arvesta, et mängija oskused võivad mängu käigus paraneda.. DDA kohandab mängu raskusastet dünaamiliselt, et see vastaks mängija oskuste tasemele ja sooritusele. Käesolev uuring uurib reeglipõhist lähenemist DDA-le. Süsteemil on algne hindamisfaas, kus igasuguse kogemustasemega mängijad alustavad samal tasemel. Pärast seda hindamist määrab mäng kindlaks mängija taseme ja hakkab vastavalt toimima. Mäng on arendatud Unity mängumootoriga ning kunstiressursid on loodud Aseprite programmiga. Mängutestimise sessioonid viidi läbi koos intervjuudega, et hinnata reeglitel põhineva DDA süsteemi tõhusust. Mängija soorituse ja kaasatuse hindamiseks ning disainiprobleemide tuvastamiseks koguti kvalitatiivset tagasisidet ja vaatlusandmeid. Tulemused näitavad, et süsteem suudab pärast esialgset hindamisfaasi enamasti edukalt kohandada raskust vastavalt mängijate individuaalsetele oskustele. Samas tuvastati mängijate tagasisidest ka piiranguid. Kuna mängijad tulevad erineva taustaga, võib see, et kõigile pakutakse hindamisfaasis samu tasemeid, muuta kogenud mängijate jaoks selle faasi liiga lihtsaks. Uuring jõuab järeldusele, et reeglitel põhinev DDA-lähenemine pakub praktilise lahenduse kohandatava mängukogemuse saavutamiseks. See süsteem võib hästi toimida väiksemates projektides või piiratud arvutusressurssidega mängudes. Tulevased uuringud peaksid uurima, kuidas mängijate oskuste taset tõhusamalt kindlaks määrata ja kuidas vähendada disainerite töökoormust
Eetilised probleemid õenduses enne COVID-19 pandeemiat ja pandeemia ajal: mitmemeetodiline uuring
No full textVäitekirja elektrooniline versioon ei sislada publikatsiooneKaitstud väitekirjas on kirjanduse nimekirjas puudu allikaid, millele tekstis on viidatud. Lisatud on ka parandatud versioon.Õed kogevad kutsetöös sageli eetilisi probleeme, mis koormavad neid emotsionaalselt ja vaimselt ning ohustavad ka tervishoiuteenuste kvaliteeti ja ohutust. Patsientidel on õigus ohutule, kvaliteetsele ja eetilisele abile ning õendus kui autonoomne väärtuspõhine praktika lähtub põhiväärtusena eelkõige patsientide individuaalsetest vajadustest ja eelistustest. Töötades lähedases ja pikaajalises kontaktis patsientidega, aga tehes ka koostööd erinevate osapooltega kiiresti arenevas ja tõhususele orienteeritud keskkonnas, ei saa õed alati järgida õenduse põhiväärtuseid ja kogevad seetõttu eetilisi probleeme. Nende põhjused, aga ka neile omistatud tähendus ning käsitlemine on mõjutatud erinevatest kontekstuaalsetest, demograafilistest ja sotsiaalkultuurilistest aspektidest. Viimase osas erineb Eesti oma okupatsiooniajaloo tõttu mitmeti paljudest Euroopa riikidest, kelle hulka praegu kuulume. Tervishoiu konteksti mõjutab oluliselt ka hiljutine COVID-19 pandeemia, mis tõi kaasa uusi eetilisi küsimusi ning võimendas varasemaid. Doktoritöö kirjeldab eetilisi probleeme õenduses enne COVID-19 pandeemiat ja selle ajal erinevas kontekstis töötanud õdede vaatenurgast. Doktoritöö tulemused näitavad, et Eestis on õdede eetilised probleemid tingitud patsiendi õiguste ohustamisest, õdede professionaalse rolli ja autonoomia ebamäärasusest, aga ka mittetoetavatest töösuhetest ja -keskkonnast. Soodustavateks teguriteks on reguleerimata ja ülemäärane töökoormus, sotsiaalkultuurilised, sh ajaloolised mõjud ning õdede ebapiisav valmisolek kriisideks. Eetilisi probleeme tuleks käsitleda tervishoiuteenuste kvaliteeti ja turvalisust ning õdede töökeskkonda ohustava tegurina. Nende analüüsimine võimaldab märgata ja mõjutada kitsaskohti kliinilises praktikas, meeskonnatöös ja juhtimises. Selleks on vaja poliitikakujundajate, tervishoiuorganisatsioonide, õdede kutseorganisatsioonide ning õdede ühiseid jõupingutusi, et kindlamini määratleda õdede professionaalne roll ja autonoomia, reguleerida töökoormus ning luua koostööl põhinev organisatsioonikultuur. Tähelepanu vajab ka kriisideks valmistumine, eriti eetilises plaanis. Haridusasutuste panus on oluline, et õdedel oleks tööturule sisedes kindel väärtuspõhine vundament ja eetiline kompetentsus, millele toetuda ning mida erinevates olukordades paindlikult rakendada.Ethical issues are a significant concern in nursing, which burden nurses emotionally and mentally, endanger the quality and safety of care. Patients have the right to safe, high-quality, and ethical care, and nursing, as an autonomous value-based practice, primarily focuses on the needs and preferences of patients. Working in close and long-term contact with patients and collaborating with various stakeholders in a rapidly evolving, efficiency-oriented environment, nurses cannot always follow the values of nursing, leading to ethical issues. Ethical issues and their causes, as well as the meaning and managing these issues are influenced by various contextual, demographical and socio-cultural aspects. Estonia, due to its history of Soviet occupation, differs in many ways from other European countries, including those we are part of today. The healthcare context was also significantly influenced by the recent COVID-19 pandemic, which created new ethical issues and amplified existing ones. Understanding ethical issues and their contextual aspects is crucial for identifying deficiencies and shortcomings in clinical practice to improve the quality and safety of healthcare services in both regular and crisis conditions, as well as the environment in which nurses work. This study describes ethical issues in nursing before and during the COVID-19 pandemic for nurses working in different contexts. The results show that in Estonia, ethical issues in nursing are caused by violations of patient rights, the ambiguity of nurses' professional roles and autonomy, as well as non-supportive professional relationships. Ethical issues are also fostered by unregulated and excessive workloads, socio-cultural influences, and nurses' preparedness for crises. Ethical issues in nursing should be addressed as a phenomenon that affects quality and patient safety. There is a need for joint efforts of nurses, healthcare organisations, nursing associations and policymakers to clarify nurses' professional roles and autonomy, regulate workloads and create a collaborative organisational culture. Preparing for crises, especially from an ethical perspective, also requires attention. The contribution of educational institutions is important so that nurses have a solid, value-based foundation to rely on and flexibly apply in various situations.https://www.ester.ee/record=b573066
The Prevalence of Attention Problems Among Estonian Schoolchildren
No full textUurimistöö eesmärgiks oli analüüsida tähelepanuprobleemide levimust Eesti laste seas, uurides tegureid, mis võivad olla seotud ATH sümptomite esinemisega. Analüüsiti Eesti laste vaimse tervise uuringu raames kogutud 496 Eesti kooliõpilase ning nende vanemate vastuseid PSC-17 ja Kidscreen School Environment küsimustikele. Uuringus osales kokku 224 poissi ning 265 tüdrukut vanuserühmades 11-14 ning 15+. Tehti logistilise regressiooni ja kirjeldava statistika analüüsid. Selgus, et tähelepanuprobleemid on sagedasemad vanemate laste seas ning on seotud une madala kvaliteedi, kooliga rahulolu puudumisega ja internaalsete ning eksternaalsete sümptomitega. Sugudevahelised erinevused ja seos ATH diagnoosiga ei osutunud statistiliselt oluliseks, mis võib viidata ATH aladiagnoosimisele ning ATH-le viitavate käitumismustrite vähesele märkamisele
Exploring the possibility of integrating spirituality into health care and rehabilitation system
No full textVäitekirja elektrooniline versioon ei sialda publkatsiooneInimene on lisaks bioloogilisele kehale ning psühholoogilistele ja sotsiaalsetele aspektidele spirituaalne olend oma isiklike uskumustega. Spirituaalsus hõlmab elu tähenduse otsinguid, toob kaasa ühenduse enda valitud ja/või religioossete uskumuste, väärtushinnangute ja tavadega, mis annavad elule mõtte nii indiviidina kui ka kultuuriruumi- ja kogukonnapõhiselt. Püüd ennast siduda nii loodusega kui seletamatute ilmingutega on inimest ajendanud otsima terviklikkust läbi ajaloo. Spirituaalsust on küll raske määratleda, kuid siiski pole see abstraktne idee või teooria, vaid isiklikult eluteena läbielatav ainulaadne kogemus, mis kõnetab inimest pühaduse kaudu. Spirituaalsust ei saa kellelegi peale suruda, vaid pigem aidata teadvustada ja äratada. Seega saab seda käsitleda ressursina.
Tervishoius ja rehabilitatsioonis on spirituaalsuse roll pigem alahinnatud. Kuigi see võib aidata patsiente nende tervenemise ja taastumise teekonnal. Haiglad on sageli kohad, kus inimesed puutuvad kokku eksistentsiaalsete küsimustega, sealhulgas surma ja kannatustega. Minu doktoritöö eesmärk on näidata võimalusi ja ka vajadusi, et integreerida spirituaalne dimensioon tervishoiu ja rehabilitatsiooni valdkonda. Inimene ei jäta arsti või psühholoogi külastades oma isiklikke uskumusi koduseinte vahele. Sageli on see justkui metafoorina elevant elutoas, millest ei räägita.
Paljud patsiendid sooviksid, et tervishoiutöötajad arvestaksid nende spirituaalsete vajadustega, kuid sageli jäetakse see aspekt tähelepanuta. Peamised põhjused on ajapuudus, vähene väljaõpe ja ebamugavustunne eksistentsiaalsete teemade käsitlemisel. Samal ajal on leitud, et spirituaalne toetus võib aidata patsientidel paremini toime tulla haigustega, parandada vaimset tervist ja elukvaliteeti. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja Maailma Psühhiaatrite Assotsiatsioon (WPA) on tunnustanud spirituaalsuse tähtsust tervishoius. Paljud uuringud kinnitavad, et spirituaalsust saab käsitleda tõenduspõhiselt ning seda on võimalik integreerida kliinilisse praktikasse. Üks võimalus on spirituaalse hindamise lisamine tervishoiutöötajate tööprotsessi, et mõista, kas ja millist tuge patsiendid vajavad.
Spirituaalse dimensiooni integreerimine tervishoiuteenustesse tähendab patsiendi tervikliku heaolu arvestamist. Inimene ei ole vaid haiguspilt, vaid ka oma kultuurilise tausta, uskumuste ja väärtuste kandja. Nende hulka kuulub ka religioosne või spirituaalne maailmapilt, milles võib olla peidus paranemise dünaamika.A human being is not only a biological entity with psychological and social aspects but also a spiritual being with personal beliefs. Spirituality encompasses the search for life’s meaning, fostering a connection with chosen and/or religious beliefs, values, and practices that give life purpose – both individually and within cultural and community contexts. The desire to connect with nature and unexplained phenomena has driven humanity to seek wholeness throughout history. Although spirituality is difficult to define, it is not merely an abstract idea or theory but rather a deeply personal journey, experienced through a sense of the sacred. Spirituality cannot be imposed on anyone; instead, it can be acknowledged and awakened, making it a valuable resource.
In healthcare and rehabilitation, the role of spirituality is often underestimated, even though it can significantly support patients on their journey to healing and recovery. Hospitals are oftentimes places where individuals confront existential questions, including those related to death and suffering. The aim of my doctoral dissertation is to highlight both: the opportunities and the necessity of integrating the spiritual dimension into healthcare and rehabilitation. When visiting a physician or psychologist, people do not leave their personal beliefs behind. In many cases, spirituality is like the “elephant in the room” – a crucial aspect that is rarely addressed.
Many patients wish for healthcare professionals to consider their spiritual needs, yet this aspect is often overlooked. The primary reasons include lack of time, insufficient training and psychological discomfort in addressing existential topics.
However, research has shown that spiritual support can help patients better cope with illness, improve mental health and enhance their quality of life. The World Health Organization (WHO) and the World Psychiatric Association (WPA) have recognized the importance of spirituality in healthcare. Numerous studies confirm that spirituality can be approached through evidence-based methods and integrated into clinical practice. One practical approach is incorporating spiritual assessment into healthcare professionals’ work processes to determine whether and what kind of spiritual support patients may need.
Integrating the spiritual dimension into healthcare services means taking the patient’s overall well-being into account. A person is not merely a medical case but a bearer of cultural background, beliefs and values. These include religious or spiritual worldviews, which may hold the key to the dynamics of healing.https://www.ester.ee/record=b573312
Automatic Validation of the Non-Validated Spanish Speech Data of Common Voice 17.0
Get PDFMozilla Common Voice is a crowdsourced project that aims to create a public, multilingual dataset of voice recordings for training speech recognition models. In Common Voice, anyone can contribute by donating or validating recordings in various languages. However, despite the availability of many recordings in certain languages, a significant percentage remains unvalidated by users. This is the case for Spanish, where in version 17.0 of Common Voice, 75\% of the 2,220 hours of recordings are unvalidated. In this work, we used the Whisper recognizer to automatically validate approximately 784 hours of recordings which are more than the 562 hours validated by users. To verify the accuracy of the validation, we developed a speech recognition model based on a version of NVIDIA-NeMo’s Parakeet, which does not have an official Spanish version. Our final model achieved a WER of less than 4\% on the test and validation splits of Common Voice 17.0. Both the model and the speech corpus are publicly available on Hugging Face