108495 research outputs found
Sort by
Süvavõltsingud paberhääletuse privaatsuse kaitseks
Get PDFThe recent rise of artificial intelligence (AI) solutions has also had a significant impact on electoral processes. Most notably, deepfakes created by generative AI applications can (and have been) used to spread misinformation during the campaigns, but they can also be used for cyberattack automation, biased social media bots, etc. This thesis instead presents a positive use case for generative AI in manipulating video material required as proof of voting by potential coercers. For this, I have created a pipeline that takes a video of a voting ballot and replaces its critical content (in our case, the digits on the ballot). To achieve this, a YOLO model is used to find the digits, a WavePaint image inpainting model is used to cover up the old digits, and a separate image of the new digits is used to place it into the video. Additionally, I have implemented the prototype application in the form of a webpage.Viimaste aastate jooksul on tehisintellekti levik hakanud mõjutama valimisprotsessi. Peamiselt on generatiivse tehisintellekti poolt loodud süvavõltsingud põhjustanud valeinformatsiooni levitamist valimisperioodi jooksul. Samuti saab tehisintellekti kasutada küberrünnakute automatiseerimiseks ja kallutatud arvamusega sotsiaalmeedia postituste loomiseks. Käesolev magistritöö toob esile positiivse generatiivse tehisintellekti kasutusvaldkonna ning seda olukorra jaoks, kus potentsiaalne ründaja nõuab tõestusmaterjali hääletamisprotsessist hääletuskabiinis. Selle jaoks koostasin programmi, kus võetakse hääletaja poolt filmitud video ning asendatakse videos hääletaja hääl ründaja sooviga. Selle saavutamiseks kasutasin YOLO mudelid numbrite leidmiseks, WavePaint mudelit numbrite kinni katmiseks ja eraldi pilti ründaja soovist, et asetada see sedelile. Programmi jaoks implementeerisin veebilehe prototüübi
Eelkooliealiste laste arvamused õues kunsti tegemise mõjust füüsilisele, vaimsele ja sotsiaalsele heaolule
Get PDFhttps://www.ester.ee/record=b5758818*es
Leveraging Blockchain-Enabled Digital Twins in Healthcare
Get PDFThe healthcare industry faces increasing challenges like rising costs, fragmented data, and a growing demand for personalized care. Digital Twin (DT) technology offers a promising response by enabling real-time monitoring and predictive analytics through virtual replicas of physical entities. However, its adoption in healthcare remains limited due to concerns about data security, interoperability, and system scalability. This study proposes a blockchain-enabled DT framework designed specifically for healthcare applications. The framework integrates secure data sharing, traceability, and tamper resistance through blockchain technology. Developed using the Design Science Research (DSR) methodology, the framework design is informed by a Systematic Literature Review (SLR) that identifies core DT components and implementation challenges in healthcare contexts. A prototype was implemented using a smart patient room scenario to demonstrate feasibility. The system combines IoT sensors, Azure Digital Twins (ADT), and Ethereum-based blockchain logging to support real-time monitoring and secure data handling. Evaluation through stakeholder interviews revealed that the system was perceived as intuitive, technically sound, and clinically relevant, though limited in functionality due to its prototype nature. The results of this work demonstrate how DT and blockchain technology can be integrated into a cohesive framework that supports secure, responsive, and modular digital healthcare systems. Additionally, this work offers both practical insights and theoretical contributions toward advancing the role of emerging technologies in modern healthcare systems.Tervishoiusektor seisab silmitsi järjest kasvavate väljakutsetega, nagu suurenevad kulud, killustatud andmed ja kasvav vajadus isikupärastatud ravi järele. Digitaalse kaksiku (inglise keeles Digital Twin ehk DT, ja sarnaselt allpool) tehnoloogia pakub paljutõotavat lahendust, võimaldades füüsiliste üksuste virtuaalsete koopiate kaudu reaalajas jälgimist ja ennustavat analüütikat. Siiski on selle rakendamine tervishoius endiselt piiratud andmeturbe, koostalitlusvõime ja süsteemi skaleeritavusega seotud murede tõttu. Käesolevas uurimistöös pakutakse välja plokiahelal põhinev DT-raamistik, mis on loodud spetsiaalselt tervishoiurakenduste jaoks. Raamistik integreerib turvalise andmejagamise, jälgitavuse ja võltsimiskindluse plokiahela tehnoloogia abil. Raamistik on välja töötatud disainiteaduse uurimismetoodika (Design Science Research, DSR) põhjal ning selle kujundamisel on aluseks süstemaatiline kirjanduse ülevaade (Systematic Literature Review, SLR), mis tuvastab DT põhikomponendid ja rakendamise väljakutsed tervishoiu kontekstis. Teostatavuse näitamiseks rakendati prototüüp, mis põhines nutika patsienditoa stsenaariumil. Süsteem ühendab IoT-andurid, Azure Digital Twins (ADT) ja Ethereumi-põhise plokiahela logimise, et toetada reaalajas jälgimist ja turvalist andmetöötlust. Sidusrühmade intervjuude põhjal selgus, et süsteemi peeti intuitiivseks, tehniliselt usaldusväärseks ja kliiniliselt asjakohaseks, kuigi selle funktsionaalsus oli piiratud prototüübi tasemel. Selle töö tulemused näitavad, kuidas DT ja plokiahela tehnoloogiat saab integreerida sidusaks raamistikuks, mis toetab turvalisi, reageerimisvõimelisi ja modulaarseid digitaalse tervishoiu süsteeme. Lisaks pakub see töö nii praktilisi teadmisi kui ka teoreetilisi panuseid uute tehnoloogiate rolli edendamiseks kaasaegses tervishoiusüsteemis
Töötajate rahulolu ja motivatsioon ettevõttes Optipro OÜ
No full texthttps://www.ester.ee/record=b5761530*es
Loovuse mudeldamine tehisnärvivõrkudega
Get PDFThe mental processes and algorithms that lead to creativity are still largely unknown. Psychological theories suggest that creativity arises from a balance between associative memory structure and the executive processes that retrieve and recombine information. In this thesis, I explore whether artificial neural networks can exhibit creative-like behaviour through controlled entropy modulation. Using the Continuous Generative Flow Network (C-GFN), a biologically inspired architecture, I simulate the impact of increased stochasticity on creative output. By varying the standard deviation in the model’s inner dynamics, I test the hypothesis that higher internal entropy leads to more creative outputs, as the entropy modulation theory of creativity predicted. As a result, models with elevated entropy not only generated more diverse symbolic representations but also did so more quickly and covered a greater distance in their latent space, emulating the faster-and-further phenomenon observed in human creativity research. These findings provide computational support for the associative and executive theories of creativity and highlight the role of entropy modulation in creative behaviour.Loovusega seotud protsesse ja algoritme mõistetakse siiamaani üsna kehvasti. Psühholoogias levinud teooriate kohaselt sünnib loovus assotsiatiivse mälu struktuuri ja sellel toimivate algoritmide tulemusel. Selles bakalaureusetöös uurin, kas tehisnärvivõrkudel põhinevat mudelit saab panna loovamalt käituma, kui selle protsesse mõjutada entroopiat ehk suvalisuse määra muutes, nagu väidab entroopia modulatsiooni teooria. Selle hüpoteesi testimiseks kasutan Continuous Generative Flow Network (C-GFN) mudelit, mille arhitektuur on inimajust inspireeritud. Et hüpoteesi uurida, vaatlen suurenenud entroopia mõju mudeli väljundite loomingulisele. Selleks mõjutan katsetes mudeli standardhälvet, mida see kasutab oma sisemistes protsessides otsuste langetamiseks. Katsete tulemusel selgus, et suurema entroopiaga mudelid tootsid mitmekesisemaid väljundeid, need asetsesid mudeli semantilises ruumis algsest sisendist kaugemal ja see kõik toimus kiiremini, kui madalaentroopia mudelites. Selline käitumine viitab "faster-and-further" ehk kiiremini ja kaugemale fenomenile, mida on loova mõtlemisega seostatud. Need tulemused toetavad loovuse assotsiatiivset ja täidesaatvat teooriat ning rõhutavad entroopia dünaamilise muutmise tähtsust loovas käitumises
Hobiettevõtte edendamine sotsiaalmeedia abil Helkima OÜ näitel
Get PDFhttps://www.ester.ee/record=b5761538*es
Afektiivsed kummitamised / absoluutne reaalsus: aeg, ruum ja kogemus kummitusmaja narratiivis
No full textVäitekirja fookuses on tänapäevane kummitusmaja narratiiv. Eesmärk on süstematiseerida kummitusmaja narratiive, luues narratiivirežiimidel põhineva tüpoloogia, mis arvestab eri tüüpi kummitusmaja narratiivide eripäradega.
Olenemata oma teistest omadustest on kummitusmaja aga alati olemuselt maja, mis kaldub normist kõrvale. Judith Butler (2004: 41) sõnab, et kuigi normid on tavaliselt peidetud ja raskesti märgatavad, on nad kõige selgemini nähtavad selle kaudu, millist mõju nad avaldavad. Normide tugev seotus oma kontekstiga on kummitusmaja narratiividest rääkides asjakohane, kuna kummitusmajad on loomuomaselt normide ja normatiivsusega vastuolus. Siiski, kuigi dominantset korda kummitab selle alternatiiv, nõuab see alternatiiv dominantset korda, millele vastanduda. Seetõttu väidetaksegi väitekirjas, et kummitusmaja on alternatiiv, mille kaudu on võimalik mõtestada normatiivset kodu ja peret, millele kujutatud mittenormatiivne kodu ja pere vastanduvad.
Tuginedes uudsele lähenemisviisile, mis kasutab nii ruumi-, aja- kui ka kogemusteooriaid, leitakse väitekirjas, et kummitusmaja narratiive on võimalik jagada kolme narratiivirežiimi: gootika, kummastav ulme ja õudus. Kuigi need võivad esineda ühes tekstis samal ajal, võtab üks neist siiski dominantse positsiooni, mistõttu on igal narratiivirežiimil teistest eristuvad omadused ja eripärased narratiivsed atmosfäärid. Seetõttu tajutakse ka erinevaid kummitusmaja narratiive, millel ei pruugi peale kummitusmaja olla üksteisega midagi ühist, osana kummitusmaja narratiivi tekstidest. Väitekirjas esitatud empiirilise analüüsi käigus selgubki, et analüüsitavad romaanid suhestuvad läbi oma narratiivirežiimi varasemate tekstidega just äratuntavate ja eristatavate atmosfääride kaudu. Ruum, aeg ja kogemus, mida analüüsitavad romaanid kujutavad, on teineteisega sarnased oma narratiivirežiimide poolest ning narratiivirežiimid erinevad üksteisest märkimisväärselt. Väitekiri näitab, et narratiivirežiimidele tuginedes on võimalik süstematiseerida rikkalikke ja laialt levinud kummitusmaja narratiive ning ühendada uued tekstid oma eelkäijatega.This dissertation focuses on the contemporary haunted house narrative. The goal of the dissertation is to systematize haunted house narratives by creating a typology based on narrative modes to account for different types of haunted house narratives.
Regardless of its type, a haunted house is always a house that does not conform to the norm. Judith Butler (2004: 41) argues that while norms are usually implicit and thus inaccessible, they are legible in the effects they have. The anchoring of norms to their setting is relevant to the discussion of haunted house narratives because haunted houses, inevitably, subvert norms and normativity. Yet, while the dominant order is haunted by its alternative, this alternative only becomes possible through the dominant order. The haunted house motif, as this dissertation argues, is one such alternative since it allows us to infer a normative ‘home’ and ‘family’ through its depictions of decidedly non-normative homes and families that take different shapes depending on the haunted house narratives that have come before.
Through a novel approach that combines theories of space, time, and experience, this dissertation argues that the haunted house narrative can be broadly categorized into three storytelling modes: gothic, weird, and horror. While not mutually exclusive, each mode has its characteristics and atmosphere: this explains why distinct haunted house stories are recognizable despite possibly having no similarities beyond the presence of a haunted house. As the empirical analysis demonstrates, each mode of storytelling used in haunted house narratives invokes distinctive intertextual mechanisms and calls to mind different earlier texts, all of which create recognizable and categorizable narrative atmospheres. The depiction of space, time, and experience in the novels I analyze shows clear similarities between novels of the same storytelling mode. This, in turn, helps to systematize the study of the remarkably abundant contemporary haunted house narrative and to show the connections between modern works and their antecedents.https://www.ester.ee/record=b577095
Lähenemisviis tarkvara ökosüsteemide inseneerimiseks tööstusliku juhtumiuuringu põhjal
No full textSoftware Ecosystems (SECO) can be described as a complex collaborative network of software platforms, components, and services that interact and evolve together in a shared operational environment. Compared to traditional software engineering, SECO engineering represents a significant challenge, particularly in requirements gathering, architectural design, and stakeholder coordination, as traditional software engineering approaches cannot fully resolve particular needs of SECO. Although previous research has analysed specific stages of the SECO life cycle, such as requirements, architectural design, or quality assurance, a comprehensive domain-independent approach that guides the overall process of designing and developing SECO is still lacking. Additionally, most current SECO consider humans as an integral part of the SECO, which adds to the complexity of the aforementioned problems. Human-centred design standards like ISO 9241-210 offer valuable guidance for designing human-centred systems, yet they are not tailored to the specific dynamics of SECOs. This thesis addresses the challenge of engineering human-centred SECO by developing a practical approach that has been constructed by integrating SECO best practices with the experiences used for the development of the PHArA-ON (Pilots for Healthy and Active Ageing in Europe) project, which establishes a digital SECO that supports well-being, activity, and social participation among Europe’s ageing population. This work proposes a five-stage human-centred SECO engineering approach. The stages are: (1) context-of-use specification, where SECO goals, stakeholder roles, and tasks are identified; (2) requirements specification, aligning stakeholder needs with SECO objectives; (3) design of a SECO reference architecture; (4) implementation planning and incremental deployment of SECO components; and (5) ongoing evaluation through key performance indicators and stakeholder feedback. Each stage iterates on the others, ensuring adaptability to evolving requirements and technologies. In addition, it offers detailed recommendations and tailored results for each phase of the process. To validate the approach, semi-structured interviews were conducted with SECO experts, confirming its applicability and highlighting areas for refinement. The primary contribution is a domain-independent and practical method that guides SECO developers through systematic, human-centred processes, enhancing interoperability, stakeholder alignment, and sustainability of SECO.Tarkvarapõhiseid ökosüsteeme (SECO) võib kirjeldada kui keerukat koostöövõrgustikku tarkvaraplatvormidest, komponentidest ja teenustest, mis tegutsevad ja arenevad koos ühises töökeskkonnas. Võrreldes traditsioonilise tarkvarainseneeriaga kujutab SECO inseneeria endast märkimisväärset väljakutset, eriti nõuete kogumisel, arhitektuuri kavandamisel ja sidusrühmade koordineerimisel, kuna traditsioonilised tarkvarainseneeria lähenemisviisid ei suuda SECO erivajadusi täielikult lahendada. Ehkki varasemad uuringud on analüüsinud SECO elutsükli konkreetseid etappe, näiteks nõudeid, arhitektuurilist kavandamist või kvaliteedi tagamist, puudub endiselt terviklik, valdkonnast sõltumatu lähenemisviis, mis juhendaks SECO kavandamise ja arendamise kogu protsessi. Lisaks käsitlevad enamik tänaseid SECO-sid inimest kui ökosüsteemi lahutamatut osa, mis suurendab nimetatud probleemide keerukust. Inimkeskse disaini standardid, nagu ISO 9241-210, pakuvad väärtuslikke juhiseid inimkesksete süsteemide loomiseks, kuid need ei ole kohandatud SECO spetsiifilisele dünaamikale. Käesolev väitekiri käsitleb inimkeskse SECO inseneeriaga seotud väljakutset, töötades välja praktilise lähenemisviisi, mis on loodud SECO parimate tavade integreerimise teel ja PHArA-ONi (Pilots for Healthy and Active Ageing in Europe) projekti arenduskogemuste põhjal, millega luuakse digitaalne SECO, mis toetab heaolu, aktiivsust ja sotsiaalset osalemist Euroopa vananeva elanikkonna seas. Töö pakub välja viieetapilise inimkeskse SECO inseneeria lähenemise. Etapid on: (1) kasutuskonteksti määratlemine, kus tuvastatakse SECO eesmärgid, sidusrühmade rollid ja ülesanded; (2) nõuete kirjeldamine, mis seob sidusrühmade vajadused SECO eesmärkidega; (3) SECO referentsarhitektuuri kavandamine; (4) teostusplaneerimine ja SECO komponentide järkjärguline juurutamine; ning (5) pidev hindamine võtmetulemusnäitajate ja sidusrühmade tagasiside kaudu. Iga etapp itereerib teistega, tagades kohanemisvõime muutuvate nõuete ja tehnoloogiatega. Lisaks pakub lähenemine iga etapi jaoks üksikasjalikke soovitusi ja kohandatud tulemusi. Lähenemise valideerimiseks viidi läbi poolstruktureeritud intervjuud SECO ekspertidega, mis kinnitasid selle rakenduskõlblikkust ja tõid esile täiendamisvõimalusi. Peamine panus on valdkonnast sõltumatu ja praktiline meetod, mis juhendab SECO arendajaid süstemaatilise inimkeskse protsessi kaudu, parandades SECO interoperabiilsust, sidusrühmade ühtlustatust ja jätkusuutlikkust
Самостоятельное обучение как дополнительный ресурс в изучении русского языка как иностранного
No full textKäesolev magistritöö on pühendatud iseseisva õppimise rolli käsitlemisele täiendava ressursina vene keele kui võõrkeele omandamisel koolis, ülikoolis ja teistes õppeasutustes, eriti olukorras, kus auditoorsed tunnid on piiratud ning loomulik keelekeskkond puudub.
Töö eesmärk on analüüsida iseseisva õppimise iseärasusi ja pakkuda praktilisi soovitusi, et toetada õppijate tõhusamat iseseisvat keeleõppeprotsessi