1,720,961 research outputs found
The relationship between the Enlightenment and the survival of the Livonian language in Salaca Parish
Get PDFIn the 18th century, the Livonian language in Salaca Parish became the subject of academic interest, and also persecution. This article examines the contradictory challenges posed by the Age of Enlightenment, primarily the exclusion of the Livonian language from public use that was carried out with the help of administrative and legal measures. The sources for the article include contemporary descriptions, as well as data related to the families that can be identified as being Livonians. The differing attitudes of the two largest manor administrators toward the Livonian peasants and their language is highlighted along with the ensuing consequences. There is also a description of the projects and undertakings that were impacted by the Enlightenment at the parish’s larger manors. To start, the article defines the borders of the Livonians’ linguistic island in the first half of the 18th century, and in conclusion, a comparison is provided of the language usage of the Livonians in this same area in the first half of the 19th century.Kokkuvõte. Aldur Vunk: Seosed valgustusaja ja liivi keele püsimise vahel Salatsi kihelkonnas. Valgustusliikumise mõju Balti kubermangudes ei väljendunud kõikjal positiivsete arengute kaudu ja 18. sajandil ei suudetud ühiskonda kaasajastada tasakaalustatult, hävitamata elutervele kultuurile omast paljusust. Valgustusaeg koos samal ajal süvenenud pärisorjusega oli Salatsi liivi talupoegadele mitmeti väljakutsuv; võrreldes varasema ajaga sõltus nende kultuurilise ja keelelise omapära püsimine kohalikest mõisnikest ja nende heakskiidul ametisse pandud pastoritest. See polnud aga kaugeltki parim võimalus, sest koos uue mentaliteedi võidulepääsemisega oli suurenenud lõhe ka haritud ja valgustatud inimeste eneste vahel. Liivlaste kultuurilist emantsipatsiooni takistasid seisuslikud tõkked ja Salaca kihelkonna kaugus nii kubermangu- kui ka kreisikeskustest ei võimaldanud siia koonduda rohkematel haritlastel kui pastor ja mõisnike koduõpetajad. Liivlaste identiteedi väga oluline nõrgenemine valgustusaja kestel Salatsi kihelkonnas on tuvastatav nende asustusalana kirjeldatud piirkonna kiires kahanemises 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi alguses. Ometi polnud Salatsi kihelkond valgustusajal vaimse elu orbiidilt kadunud ja täielikku pimedusse mattunud kolgas, kus valgustusideed oleks olnud täiesti tundmatud. Pigem suurenes sellel ajastul haritud inimeste iseteadlike suundumiste osakaal ja palju sõltus ka Salatsi kihelkonna väheste haritlaste huvidest. Samal ajal kui saksakeelsesse teadusperioodikasse jõudis teadmine akadeemilist huvi pakkuvast liivlaste kultuurist, algas selle väljenduste mahasurumine. Aastatel 1742–1778 kihelkonnakogudust teeninud pastor Johann Conrad Burchard saatis Peterburi Teaduste Akadeemia liikmele August Ludwig von Schlözerile liivi keele alase kaastöö ja jätkas selle keele uurimist Salatsi kihelkonnas. Tema järeltulija, pastor Ignatius Franz Hackel, võttis aga eesmärgiks liivi talupoegade iidse ja omapärase kultuuri hävitamise, mis ühiskonna poolt tema kätte antud volituste ja pika ametiaja (1778–1836) toel ka teoks sai. Lisaks pastoritele oli suur osakaal talupoegade elu suunamisel mõisnikel. 1738. aastal poolitatud Salatsi mõisa kahes pooles olid tingimused liivi kultuuri säilimisele erinevad. Salatsi kihelkonnas elanud liivlastest kasutas oma emakeelt kauem Svētciemsi mõisa kogukond. Seda mõisa pidasid 18. sajandil valdavalt kohalikud või samast piirkonnast pärit mõisnikud ja väljapaistvaim neist oli Riia literaatide suhtlusringkonda kuulunud kihelkonna sillakohtunik Friedrich Gustav von Dunten. 1769. aastal mõisa üle võtnud parun Dunten korraldas samal aastal kohalike talupoegade keele jäädvustamise Riia Toomkiriku ülempastori ja konsistooriumi koolijuhi Immanuel Justus von Esseni juures. Samal ajal Vecsalaca mõisas suurejoonelisi ja ajastule iseloomulikke kultuurimonumente püstitanud parun Friedrich Hermann von Fersen rõhutas küll oma majapidamise kuulumist antiikse ja germaani kultuuri mõjuvälja, kuid aitas ise kaasa seal veel elujõulise liivi kultuuri väljasuretamisele.Märksõnad: liivlased, Salaca kihelkond, Vecsalaca, Svētciems, Ķirbiži, 18. sajand, liivi keelKubbõvõttõks. Aldur Vunk: Sidtõkst sieldõmāiga ja līvõ kīel pīlimiz vail Salāts mōgõrs. Sieldõmāiga likkimiz mȯj 18. āigastsadā Baltijs iz ūo set pozitīvi. Sieldõmāiga īdskubs vǟrgõdāigaks vȯļ Salāts mōaŗīntijizt pierāst lǟlam. Nänt kultūr ja kīel pīlimi tǟnkiz mȯiznikīst ja päpīst. Bet se võimi sugīd iz ūo amā paŗīmi, sīestõ põŗg kovāld rovzt eņtš vail kazīz jo sūrõks. Līvlizt identitēt 18. āigastsadā lopāndõks pūol ja 19. āigastsadā īrgandõksõs ei jo vōjlizõks, sīestõ jo piškizõks ei mō, kus ne jelīzt, ja Salāts immõrkouț vȯļ kougõn sidāmist. Salāts immõrkouț umīțigid iz ūo täužiņ pimdõ kūož, kus sieldõmāiga mõtkõd äb vȯlkst vȯnnõd tundtõbõd. Sīel īž āigal, ku saksā tieudlizt āigakērad sizzõl päzīzt tieutõd iļ līvõd kultūr, īrgiz ka līvõd kultūr mōzõ pīkstimi. Päp Johann Conrad Burchard sōtiz Pētõrburg Tieud Akadēmij nõtkõmõn August Ludwig von Schlözerõn eņtš tuņšlimiztīe iļ līvõ kīel ja jatkīz līvõ kīel tuņšlimiztīedõ Salāts immõrkouțš ka pierrõ. Bet täm tagāntuļļi, päp Ignatius Franz Hackel, īrgiz artõ līvõ kultūrõ nei ku set sȭitiz. 1738. āigasts Salāts mȯizõ sai jagdõt kōd jagūks. Sīe Pivākilā jags līvõ kēļ sai kȭlbatod amā kōgim. Mȯiznikā Friedrich Gustav von Dunten tigtiz līvõd kultūrõ. Bet nägțõbõks Vanāsalāts mȯizõ barōn Friedrich Hermann äbțiz artõ līvõd kultūrõ
The land between Pärnu and Salaca – a contact or border zone for Estonian- and Livonian-speaking people?
Get PDFThe land from Salaca to Pärnu was already divided into two language areas before the Middle Ages because of 40 km of uninhabitable terrain. This paper is about the pattern that habitation took as it developed between the 16th and 19th centuries and contemporary information about possible Livonian settlers in this area. The unification of the districts of Pärnu and Salaca during 1582–1693 was the culmination of intensive contacts between neighbours. The war-time setbacks and diseases during the 17th and 18th centuries led to a closer connection with Ruhnu and other islands in the Gulf of Rīga. Additional factors were also involved in the development of a unique form of the language spoken in this area. From the 18th century, most contacts were halted due to serfdom and thus only some details of possible communication between the Livonians and Estonians are given in this paper from this later period.
Kokkuvõte. Aldur Vunk: Maa Pärnu ja Salatsi vahel – kas eesti ja liivi keele kõnelejate segunemis- või piirivöönd? Salatsist kuni Pärnuni ulatunud ala oli juba enne keskaega jagatud kaheks keelevööndiks liivlaste ja eestlaste vahel. Ajalooline rajajoon oli moodustunud kuni 40 km ulatuses asustamata ala tõttu: liivane rannariba Ainažist Võisteni oli elukohaks liiga kitsas ja liivaluidete tagant algas Musta soo nime kandnud soine ala. Artiklis on lühidalt kirjeldatud selle piirkonna maastiku kujunemist; sellele järgneb ülevaade arheoloogiliste uuringute hetkeseisust ja 13. sajandist säilinud allikate tõlgendus asustusloolisest aspektist. Kirjeldataval alal polnud arvatavasti märkimisväärset asustust ajani, kui rajati kalurikülad ja keskaegse Saksa Ordu Liivimaa Tahkuranna mõisas alustati kalapüüdmist ja -kuivatamist strateegiliseks toiduvaruks maakaitseväele. Põhiosa artiklist kirjeldab asustusmustri arengut 16. sajandist kuni 19. sajandini ja kaasaegset informatsiooni võimalikest liivi asukatest selles piirkonnas. Pärnu ja Salatsi maakondade ühendamine ajavahemikuks 1582–1693 oli tihedate kogukondlike kontaktide kulminatsioon kogu piirkonnas ja eriti Tahkuranna mõisa lõunapoolse osa (Orajõe, Kabli, Treimani) ja Uus-Salatsi kõrvalmõisa Ainaži vahel. 17. sajandi esimestel kümnenditel ja aastatel 1695–1711 piirkonda tabanud tagasilöögid viisid nendest taastunud elanikkonna lähedaste kontaktideni Ruhnu ja teiste saartega Liivi lahe ääres. Nii kaasati veelgi naaberkeeli kohaliku murde väljakujunemisse. Alates 18. sajandist on enamus varasemaid sidemeid pärisorjuse süvenemise tõttu katkenud ja seetõttu on artiklis sellest ajast olnud käsitleda vaid üksikuid detaile võimalikest kontaktidest eesti- ja liivikeelsete inimeste vahel.
Kubbõvõttõks. Aldur Vunk: Mō Pǟrnov ja Salāts vaisõ – ēsti ja līvõ kīel rõkāndijizt kubbõ sieggimiz agā rubīž ārā? Arā Salāts ja Pǟrnov vaisõ jõbā jedmõl sidāmtaigõ vȯļ jagdõd kōdõ kīelarrõ līvlizt ja ēstlizt vail. Istōrili rubīžarā vȯļ suggõn pigā 40 kilomētõrt laigā, sīestõ, ku sǟl iz ūo jelānikīdi: jõugi rāndavīrki Ainažõst Võiste sōņõ vȯļ jelāmiz pierāst iļ āiga ōdõz ja jõugõ kȭnkad tagān kūoḑõn īrgiz Mustā sūo. Kēra lītõld nīžõb iļ sīe arā mōnit suggimi, tǟmikšõb arheolōglizt tuņšlimizt tieutõd iļ sīe kūož tämpõ, ja vaņtlõb ka 13. āigastsadāst pīlõnd ovātõd pǟl leb istōriliz jelāmiz aspekt. Se arā iz ūo tǟdzi jeldõbkūož sīe āiga sōņi, ku sugīzt kalāmīed kilād ja sidāmtaigi Saksā Orden Tahkuranna mȯizõs īrgiz kalā vejjimiz ja kūjastimiz, až se vȯļ vajāg suodāmīedõn sīedõbõks. Kēra amā jemīņ nīžõb iļ rovzt sīes rāndas 16. āigastsadāst 19. āigastsadā sōņi ja tǟmikšõb tämpiži tīetõkši iļ sīe, või täs arāl jelīztõ ka līvlizt. Pǟrnov ja Salāts mōkõrd ītimi 1582.–1693. āigastis vȯļ kubbõpūtimizt kulminātsij amāl arāl, īžkizt Tahkuranna mȯizõ jedālpūoļiz jag (Orājoug, Kabli, Treimani) ja Ūd-Salāts kiļgizmȯizõ Ainaži vaisõ. Pierrõ 17. āigastsadā ežmizt āigastkimmõd āigal ja 1695.–1711. āigastis suggõn lǟlamt aigõ īrgiz jo sūr arā jelānikād kubbõpūtimi Rūnõmō ja munt Piškīz mier kōlad jelānikādõks. Nei kūožpēļizt kīeldmūrdõd sizzõl tuļtõ täpiņtõkst ka mūšti kēļšti. Pierrõ 18. āigastsaddõ vanād siḑīmõd ātõ kaddõnd ja siepierāst kēras sōb vaņtõltõd set mūnda kubbõpūtimi ēsti- ja līvõkēļiz rovzt vail
Changes in Livonian first names in Salaca during the 17th and 18th centuries
Get PDFUnder examination are the developments that occurred in name traditions that were caused by Christianisation as can be ascertained on the basis of written sources. The area under examination is the Livonian revenue district which was defined in the 17th century, and which, by the end of the century, comprised the Svētciems Manor. The first names of the peasants identified as Livonians in the first half of the 19th century were compared to the first names of the farmers recorded in the soul revisions from the 17th century. As a result, the article ascertains that the custom of having two first names had disappeared by the 17th century. In the 18th century, a new name – Gust/Gustav – had been added to the name tradition in the region. By the turn of the 19th century, after six centuries of integration under colonial rule, the Christian names of the Livonians, Latvians, and Estonians were so similar that it was difficult to distinguish among them based on their first names. Various local versions of Western European Christian names were overwhelmingly in use.Kokkuvõte. Aldur Vunk: Muutused liivlaste eesnimedes Salatsi piirkonnas 17. ja 18. sajandil. Otsest survet pühakunimede valimisel, nagu oli tavaks idakirikus, läänekirik ei tundnud. Siiski oli ristinimede valikus ka uusajal enamus apostlite ja pühakute nimesid. Liivi vakuse talupoegade 44 eesnimest olid 1624. aasta revisjoni põhjal selliseid nimesid 31: Marten (4), Tomas/Tohmas (4), Matz/Matzken (4), Hanß (4), Hans (3), Jan/Jans (3), Andres/Andreas (3), Jürgen/Jür (3), Jak/Jack (2) ja Peter. Kui siia lisada veel Grist Hanß (3), oli apostlite ja pühakute nimesid eesnimedest 70%. Sama tüüpi eesnimed olid valitsevad ka 60 aastat hiljem, kui Svētciems’i mõisa 40 peremehe eesnimedest olid 31 tuletatud apostlite ja pühakute nimedest: Hans (5), Andrus/Andres (5), Jack (5), Jörgen (4), Mats (3), Tohm (2), Jahn (2), Jüri (2), Juhan, Tönnis ja Marten. Ebajärjekindlus nimede kirjaviisides 17.–19. sajandil ei võimalda teha detailseid järeldusi, kuid nimevormide Hanß ja Hans esinemise järgi juba 1624. aasta revisjonikirjetes võib tõmmata paralleeli 19. sajandi alguses kasutuses olnud nimevormidega Anz, Ansche ja Ange. Huvitav on veel 17. sajandi esimesel poolel eksisteerinud kahe eesnime panemise komme, eriti nimepaari esimene nimi, milleks järjekindlalt oli Grist. Selle kombe tagamaid on ühe allika põhjal raske välja selgitada ja võib vaid oletada, et tegemist on katoliku aja traditsiooniga. Usupuhastusliikumise vastuoludele, mis veel 17. sajandil oli olulise tähendusega, võib osundada ka tunduvalt vähemat kasutust leidnud eesnimi Pape/Poope. Kokkuvõttes on 17. sajandist kuni 19. sajandini eesnimede traditsiooni muutuste taga küllalt sageli näha poliitilisi ja ühiskondlikke arenguid. Nimetraditsioon ei jäänud juba keskajal lokaalseks nähtuseks ja oli vägagi sarnane ülejäänud kristliku ruumiga. Samuti väljendusid selles reformatsiooniajastu vastuolud ja võimalik, et koguni oma vaadete manifesteerimine. Nähtavasti jättis talupoeglik nimetraditsioon lisaks järjepidevusele selles koha ka poolehoiuavaldustele headele isandatele või mõjukatele ristivanematele.Märksõnad: Liivimaa, Salatsi liivlased, ajalooline onomastika, eesnimedKubbõvõttõks. Aldur Vunk: Mõitõkst līvlizt eḑḑiztnimīs Salāts immõrkouțš 17. ja 18. āigastsadā āigal Vežgõrpivākuodā iz tund kūoḑizt painõ lõvvõ pivālizt nimīdi nei kui se um irdõksõks mǭgõr pivākuodās. Sīegid vȯļtõ ka ūdāiga rištõbnimūd ulzvȯtštõbs jemmit vȯļțõ apostõld ja pivālizt nimūd. Līvõ vakā talūd 44 eḑīznimstõ vȯļtõ seļļizt 1624. āigast revīzij pierrõ 31: Marten (4), Tomas/Tohmas (4), Matz/Matzken (4), Hanß (4), Hans (3), Jan/Jans (3), Andres/Andreas (3), Jürgen/Jür (3), Jak/Jack (2) ja Peter. Ku näntõn jūrõ pānda vel Grist Hanß (3), vȯļ apostõld ja pivālizt nimīdi eḑḑiztnimūd siegās 70%. Siedā īž tīpõ eḑḑiztnimūd vȯļtõ jemmits vel 60 āigastõ obbõm, ku Pivākilā mȯizõ 40 perīmīe eḑḑiznimīst 31 vȯļtõ sǭdõd apostõld ja pivālizt nimīst: Hans (5), Andrus/Andres (5), Jack (5), Jörgen (4), Mats (3), Tohm (2), Jahn (2), Jüri (2), Juhan, Tönnis ja Marten. Nimūd kēravīț äbpīldzit 17.–19. āigastsadāl äb lask tīedõ pīenõstiz pierāldõkši, umīțigid võib 1624. āigast revīzijkēraltõkst nimūdõn Hanß ja Hans vieddõ paralēlõ 19. āigastsadā īrgandõks nimūdõks Anz, Ansche ja Ange. Interesant um vel 17, āigastsadā ežmis pūols vȯnd kǭd edḑīznim panmiz mūoḑ, ī’žkiz nimūdpǭr ežmi nim, mis pīldzist vȯļ Grist. Sīe mūod pūojõ īdāinagiz ovāt alīz pǟl um lǟlam seļțõ, võib set vȱldatõ ku se um katol āiga irdõks. Uskpūdistimizlikkimiz vastālitõn, mis vel 17. āigastsadā āigal vȯļ vȯldzi, võib vīțõ ka veitõm kȭlbatõd eḑḑinim Pape/ Poope. Amāleb võib 17. –19. āigastsadā āiga eḑḑiztnimūd irdõks mõitõkst tagān saggõld nǟdõ polītiliži ja kubgõn kazāndõkši. Nimūdirdõks iz ūo jõbā sidāmtāigal kūožli nǟdõks, se vȯļ jõvāgid īti mū kristliz īlmaks. Neiīž saitõ sīes spīegiļtõd reformātsij āiga vastõvȯlmizt ja võib vȱlda īž ka eņtš nēmizt nägțimi. Silmõznǟdsõ vȯļ talrov nimūdirdõksõs andtõd kūož ka pūolõpidāmizt pierāst jõvād izāndõdõn agā mȯjjizt rištvanbiztõn
Metsepole Livonians from the 14th to the 17th century
Get PDFThe topic of this paper is the history of Metsepole Livonians (later called Salaca Livonians) from the 14th to the 17th century. The paper refers to academic works from the 17th (by Thomas Hiärn) and later centuries dealing with the linguistic borders of Livonians in Salaca Parish. Also considered are rarely used papers such as the research by Manfred von Vegesack, who has investigated the population history of Livonians in the northern part of Vidzeme through place names found in church registers, ploughland revisions, revenue district registers etc. Information from some sources that have not been used before is presented here as well. As a result of different historical processes, the identity of Metsepole Livonians gradually weakened from the 14th to the 17th century. Livonian linguistic identity faded due to both the loss of its ancient status and the area of communication that expanded in the Middle Ages and the modern age. The number of language users became a strong precondition for the expansion of the area of use of a language, and there was not a vast number of Livonians. The history of these Finno-Ugric people is unusual due to the historical background of Livonia, but there are similarities in the rules of preservation of languages worldwide.Kokkuvõte. Aldur Vunk: Metsepole liivlased 14.–17. sajandil. Artikli teemaks on Metsepole liivlaste (hiljem tuntud kui Salatsi liivlased) ajalugu 14.–17. sajandil. Käesoleva artikli maht ei võimaldanud kirjeldada Metsepole maakonna kujunemist ja selle ümberkujundamist Riia peapiiskopkonna kui riigi rajamise käigus 13. sajandil. Samuti kirjalike allikate kaudu paremini dokumenteeritud Salatsi liivlaste viimaste keelesaarte kahanemist 18. ja eriti 19. sajandil. Need teemad koos Salatsi liivlaste nimede teemaga on osadeks juba ettevalmistamisel olevale terviklikumale käsitlusele. Artikkel toetub akadeemilistele kirjutistele alates 17. sajandist (T. Hiärn) ja hilisemast ajast, kus kirjeldatakse liivlaste keelepiiri Salatsi kihelkonnas, samuti harvakasutatud Manfred von Vegesacki tööle, kes uuris Vidzeme põhjaosa rahvastikulugu kirikuraamatute, adramaarevisjonide, vakuraamatute ja muude omaaegsete allikate põhjal. Artikli koostamisel on kasutatud ka allikaid, mis seni olid läbi töötamata. Mitmesuguste ajalooliste protsesside tulemusel on Metsepole liivlaste identiteet 14. sajandist 17. sajandini oluliselt nõrgenenud. Põhjused keelelise identiteedi hääbumiseks on olnud nii liivlaste muinasaegse staatuse kadumine kui ka keskajal ja uusajal avardunud suhtluspiirkond, mille tõttu keelte kasutajate arv muutus oluliseks teguriks. Liivlasi polnud kuigi arvukalt ja nad olid oma tegevusaladest tulenevalt valmis omandama teisi keeli. 16. ja 17. sajandil alanud kirjakeelte loomise ja talurahvakoolide võrgu rajamise ajaks oli liivi keel jäänud vähemuskeeleks. Samuti ei leidunud piisavalt haritlasi, kes selles keeles kirjavara oleksid loonud. Selle soomeugri hõimu ajalugu on küll omapärane Liivimaa ajaloolise tausta tõttu, kuid keele hääbumise põhjustanud asjaolud on sarnased teistegi kadunud keelte omadega palju laiemas kontekstis.Märksõnad: Metsepole liivlased, Salatsi liivlased, liivi keel, Vana-Liivimaa, Vidzeme, Lemsalu, Vainiži, koolid, maakeelsed trükised, Salatsi kihelkonna mõisad, 17. sajandi vakusedKubbõvõttõks. Aldur Vunk: Metsepole līvlizt 14.–17. āigastsadā āigal. Kēra temātõks um Mõtsāpūol līvlizt (obbõm tundtõd kui Salāts līvlizt) istōrij 14.–17. āigastsadā āigal. Kēra alīzõks ātõ akādēmilizt kēratõkst 17. āigastsadāst (T. Hiärn) ja obāzõmõst āigast, kus kēratõb iļ līvlizt kīeležā Salāts pagāsts. Nei īž um kēra alīzõks Manfred von Vegesack tīe, mis tuņšliz Vidzeme pūojrov luggõ pivākuodārōntõd, addõrmōrevīzijd, vakrōntõd ja munt ovātõd abkõks. Sīe kēra kubbõpanmizõks attõ kȭlbatõd ka seļļizt ovātõd, mis attõ siedaigsōņõ īenõd tuņšlõmõt. Setsuglimizt istōrij suggimizt pierāst um Mõtsāpūol līvlizt eņtštīedami 14.–17. āigastsadā āigal nõŗkõn. Kīelliz eņtštīedamiz vōrgimiz pūojõks vȯļțõ nei līvlizt muinizaigiz kȭrda mȭitantimi kui ka kubsõkēmizarā ovārtimi sidāmtāigal ja ūžāigal. Līvlizt lug iz ūo sūr ja ne vȯļțõ vaļmõd oppõm mūḑi kēļi. Kērakīeld lūomiz ja talrovskūolõd võrgõ pūojtimiz īrgandõksõks 16. ja 17. āigastsadā āigal vȯļ līvõ kīelstõ īend veitimit kīelkõks. Nei īž iz täut opātõd rovžti, kis vȯlkstõ sīes kīels lūond kēravillõ. Sīe sūomõ-ugrõ rov istōrij um set Līvõmō istōrijs eņtšvīți
Pärnu 16. sajandi ahjukahlite tüpoloogiast ja valmistamise tehnoloogiast: On the Typology of the 16th Century Stove Tiles of Pärnu and Their Production Technology
No full textPärnu 16. sajandi ahjukahlite tüpoloogiast ja valmistamise tehnoloogias
Going Beyond Counting First Authors in Author Co-citation Analysis
Get PDFThe present study examines one of the fundamental aspects of author co-citation analysis (ACA) - the way co-citation
counts are defined. Co-citation counting provides the data on which all subsequent statistical analyses and mappings
are based, and we compare ACA results based on two different types of co-citation counting - the traditional type that
only counts the first one among a cited work's authors on the one hand and a non-traditional type that takes into
account the first 5 authors of a cited work on the other hand. Results indicate that the picture produced through this non-traditional author co-citation counting contains more coherent author groups and is therefore considerably clearer. However, this picture represents fewer specialties in the research field being studied than that produced through the traditional first-author co-citation counting when the same number of top-ranked authors is selected and analyzed. Reasons for these effects are discussed
Academia Pernaviensise lugu. Tartu ülikool Pärnus aastail 1699-1710
No full texthttps://www.ester.ee/record=b5573696*es
Archaeological Fieldwork at Pärnu Medieval and Early Modern Fortifications from 2007 to 2009: Arheoloogilised välitööd Pärnu kesk- ja varauusaegsetel kaitseehitistel 2007.-2009. aastal
No full textArchaeological Fieldwork at Pärnu Medieval and Early Modern Fortifications from 2007 to 200
- …
