37 research outputs found
Sattumuslikkus, hegemoonia ning õiglus: John Rawls ja radikaalne demokraatia
Full text linkArtikkel käsitleb kriitiliselt üht viimaste kümnendite vastandust poliitilises filosoofias — ‘poliitilise liberalismi’ (Rawls) ja ‘radikaalse demokraatia’ (Laclau ja Mouffe) vahel. Artikkel püüab käivitada potentsiaalset dialoogi nende kahe näiliselt lahkneva lähenemise vahel. Kokkuvõttes näitab artikkel, et vastandus on möödarääkimine vähemalt ühes fundamentaalses mõttes: mõlemad lähenemised jagavad ühiskonnastmõtlemisel sama aluseetost. Artiklis nimetatakse seda ‘sattumuslikkuse eetoseks’ ning väidetakse, et see on kõige fundamentaalsem alusveendumus nii Laclau ja Mouffe’i ‘radikaalse demokraatia’ kui ka Rawlsi ‘õigluse kui ausameelsuse’ idee jaoks. Artikkel osutab ka ühele kesksele kitsaskohale Laclau ja Mouffe’i lähenemises: nende suutmatusele kontseptualiseerida institutsioonilisi korraldusi tulenevalt nende ülemäärasest rõhuasetust demokraatia dekonstruktiivsele potentsiaalile. Selles suhtes osutatakse ka Rawlsi käsitluse ilmselgetele eelistele, kuna see pakub juhiseid organiseerimaks demokraatlikke institutsioone
On political semiotics
Full text linkReview of Introducing Relational Political Analysis: Political Semiotics as a Theory and Method [Palgrave Studies in Relational Sociology] by Peeter Selg and Andreas Ventsel. Cham: Palgrave Macmillan, 2020, 319 pp.
 
Mis on relatsiooniline võimukäsitlus?
No full textThere are at least two major understandings of relational approach to power that seldom if ever enter dialogue with each other. The aim of this paper is to bring out the differences and potentials for a dialogue of these perspectives by untangling the ontological underpinnings and methodological consequences of each. First, a perspective I call “Anglo-American relationalism”. Compared to traditional approaches that overwhelmingly focus on the powerful (the As) this perspective highlights the importance of considering also the contribution of the powerless (the Bs) to creating and upholding power relations. Second, an approach to power I call “Continental relationalism” presumes the primacy of relations over entities. The identities of the elements of power relations are viewed not as being “given” prior to those relations, but as being constituted within them
Euroopa Sotsiaalharta ja sotsiaalpoliitika: filosoofilisi aspekte
No full textArtikkel püüab esitada Täiendatud ja Parandatud Euroopa Sotsiaalharta ühe võimaliku filosoofilise analüüsi. Valitud kontseptuaalne raamistik lähtub kolmest tuntud anglo-ameerika sotsiaalse õigluse käsitlusest: libertalistlikust, utilitaristlikust ning rawlsilikust. Analüüsi eesmärk on filosoofiliselt mõtestada harta üldist tähendust ning kaaluda nende nõudmiste õigustatust, mida see riikliku poliitika jaoks esitab. Analüüsi tulemusena ilmneb, et vaid libertalistliku õigluskontseptsiooni alusel võiks harta ratifitseerimise otsustavalt kõrvale heita. Samas võib tuua nii utilitaristlike kui rawlsilikke argumente harta kasuks. Seega pole harta tähendus sugugi ühemõtteline. Antud artiklit võib ühtlasi näha ka kui üleskutset selle lepingu üle filosoofiliselt arutleda ning seda juba lähtuvalt mõnest muust võimalikust kontseptuaalsest raamistikust.
Causation Is Not Everything: On Constitution and Trans-Actional View of Social Science Methodology
No full text
A sociological imagination for a clumsy world: François Dépelteau’s relational sociology
No full textIn this paper I introduce the special section on the work of the late Francois Dépelteau (1963-2018), by analyzing an essential tension within the relational sociology which I call the division between “clumsy” and “elegant” relationalism. “Clumsy” relationalism as exemplified most uncompromisingly by Francois is in a way an extreme perspective on social research, prescribing a certain “obsession” with change and unfolding of reality, rather than its stability or firm foundation. As Francois has put it in one of his last published works: “Everything is changing all the time, including ourselves. This is hard to accept since we are looking for some sort of stability often to reassure ourselves.” I ask why should we accept this perspective rather than continue with reassuring ourselves. I also point out that both “elegant” and “clumsy” relationalisms are useful for social research, but that the latter is increasingly pertinent for contemporary world inhabited by “wicked” social problems that have no elegant solutions or even definitions. I also analyse in more detail Francois’s critique of Pierre Bourdieu’s sociology that is the most eminent example of “elegant” relationalism, and the furthering of “clumsy” relational sociology in the contributions to the special section by Nick Crossley and Jean-Sebastien Guy
Vaevaline tee pronksmemuaristikast ühiskonnaanalüüsini
No full textSeni kõige kõrgetasemelisemas ajakirjas (Social Research) ilmunud käsitlus 2007. aasta 26.-27. aprilli Tallinna tänavarahutuste kohta näeb peamise tegurina selle fenomeni seletamises mälukonflikti. Ent olulisem kui pakutav konkreetne seletusmudel, on see, et ameeriklasest autori pilguheit pakub meile siinpool Atlandi ookeani võimaluse end korraks kõrvalt vaadata. Sestap tasub korraks peatuda selle artikli probleemiseadmise juures. Tekstist loeme kohe alguses: „Selleks ajaks, kui need kaks kodanikurahutuse [civil unrest] päeva olid möödunud, oli 1 noormees tapetud, 100 inimest, sealhulgas 13 politseinikku vigastatud ning ligi 1000 inimest arreteeritud. Need arengud tulid šokina nii sellele väga korralikule ja seaduskuulekale piirkonnale kui ka maailmale väljaspool.”
A pragmatist defence of rationalism: Towards a cognitive frames-based methodology in International Relations
Full text linkThe endeavour to explain and predict international affairs is getting harder since it is ever more widely accepted that heterogeneous and fluid actors are making international politics. Positivists of various types have dominated the discussion on knowledge creation in the discipline of International Relations (IR), but the increasing acceptance of the dynamic character of international politics has led to the support and use of constructivist, post-Western or feminist approaches. There has also been an uptick in methodological discussions on these critical, non-positivist approaches. This article contributes to these debates by offering the first steps towards a cognitive frames-based methodology for IR. With a pragmatist ontology as its foundation, the approach re-sets the focus of analysis to the rationality of the international actors. The article, offers an initial description, by relying on illustrative examples, of the creation, the reach, durability and the organisational structure of cognitive frames in the global arena
