1,720,958 research outputs found
Going Beyond Counting First Authors in Author Co-citation Analysis
Full text linkThe present study examines one of the fundamental aspects of author co-citation analysis (ACA) - the way co-citation
counts are defined. Co-citation counting provides the data on which all subsequent statistical analyses and mappings
are based, and we compare ACA results based on two different types of co-citation counting - the traditional type that
only counts the first one among a cited work's authors on the one hand and a non-traditional type that takes into
account the first 5 authors of a cited work on the other hand. Results indicate that the picture produced through this non-traditional author co-citation counting contains more coherent author groups and is therefore considerably clearer. However, this picture represents fewer specialties in the research field being studied than that produced through the traditional first-author co-citation counting when the same number of top-ranked authors is selected and analyzed. Reasons for these effects are discussed
Variations on the Author
Full text link“Variations on the Author” discusses two of Eduardo Coutinho’s recent films (Um Dia na Vida, from 2010, and Últimas Conversas, posthumously released in 2015) and their contribution to the general question of documentary authorship. The director’s filmography is characterized by a consistent yet self-effacing form of authorial self-inscription: Coutinho often features as an interviewer that rather than express opinions propels discourses; an interviewer that is good at listening. This mode of self-inscription characterizes him as an author who is not expressive but who is nonetheless markedly present on the screen. In Um Dia na Vida, however, Coutinho is completely absent form the image, while Últimas Conversas, on the contrary, includes a confessional prologue that moves the director from the margins to the center of his films. This article examines the ways in which these works stand out in the filmography of a director who offers new insights into the notion of cinematic authorship
Appropriate Similarity Measures for Author Cocitation Analysis
Full text linkWe provide a number of new insights into the methodological discussion about author cocitation analysis. We first argue that the use of the Pearson correlation for measuring the similarity between authors’ cocitation profiles is not very satisfactory. We then discuss what kind of similarity measures may be used as an alternative to the Pearson correlation. We consider three similarity measures in particular. One is the well-known cosine. The other two similarity measures have not been used before in the bibliometric literature. Finally, we show by means of an example that our findings have a high practical relevance.information science;Pearson correlation;cosine;similarity measure;author cocitation analysis
Drooping woodred biology and analysis of its growing habitats
No full textMetsaliike mõjutavad nii looduslikud kui ka inimtekkelised häiringud. Põhilised looduslikud häiringud on põlengud, tormimurrud ja üleujutused. Tulekahju muudab mullas olevad mineraalsed toitained kättesaadavamaks, mis soodustavad taimede paljunemist. Vanades puistutes murdub ja hävib looduslike häiringute tagajärjel puid, mis loob metsataimedele vajalikke häile. Osadele liikidele on mõõdukad maapinna häiringud nagu näiteks matkamine ja ratsutamine, kasulikud. Vanades metsades leidub kõige enam ohustatud liike, kuid probleemiks on nende metsade sidusus ja hulga vähenemine. Vanade looduslike metsade vaheline kaugus järjest suureneb, see põhjustab väiksema levimisvõimega taimede jaoks probleeme. Metsade liigirikkuse vähenemise peapõhjuseks on puurinde vaesumine ja noorenemine. Vaesumine toimub laialehiste puude välja raiumise tõttu. Metsi istutatakse küll juurde, kuid need ei ole veel paljudele taimedele sobivaks elupaigaks. Teiseks suurimaks ohuteguriks metsade elurikkusele on metsakuivendus, sest selle tõttu on vähenenud märgade metsakasvukohatüüpide pindala ning osakaal.
Töö eesmärgiks oli uurida laialehise nestiku bioloogiat ja saada ülevaade nestiku asurkondade suurustest, analüüsida nestiku kasvukohtade metsade tingimusi ning teada saada, milliseid metsi nestik eelistab. Laialehist nestikut leiab niisketest salumetsadest, soostuvatest metsadest ja madalsoometsadest. TÜ ja EMÜ herbaariumi leiukohaandmetes on laialehise nestiku kasvukohana nimetatud kõige rohkem erinevaid märgi metsatüüpe. Keskkonnaregistri järgi oli kasvukohatüüpideks angervaksa kasvukohatüüp, jänesekapsa-mustika kasvukohatüüp, naadi kasvukohatüüp ja karusambla-mustika kasvukohatüüp. Nestiku asurkonnad Eestis on väikesed ja neid on vähe. Kuna kasvukohtadeks on märjad metsad, siis neid elupaiku mõjutab ka inimene. Suurim nestiku asurkond paikneb Järvseljal. Tüüpiline nestiku mets võiks olla 5 puuliigiga, seal kasvaksid kask, kuusk, sanglepp, haab ja saar, oleks angervaksa kasvukohatüüp ja metsa vanuseks 60 aastat.Woodland herbs are affected by natural and human disturbances. The main natural disturbances are fires, floods and strong wind. Fire makes the mineral nutrients in the soil more accessible to facilitate reproduction. In consequence of natural disturbance in the old forest trees break down and are destroyed, this creates canopy gaps. Moderate soil disturbances, such as hiking and horseback riding, are useful for some herbspecies.
In the old forests are found the most threatened species, but the problem is the consistency of these forests and their decline. The distance between the old natural forests is increasing, which is causing problems for smaller and poorly spreading plants.
The main reason in the loss of forest biodiversity is the impoverishment of the tree layer and rejuvenation. The impoverishment occurs broadleaved deciduous trees due to deforestation. Although forests are planted to, but they are not yet suitable habitat for many plants. Second biggest riskfactor for forest biodiversity is forest drainage, because of it has been reduced due to wet forest habitat types size and proportion.
Bachelor goal was to explore the drooping woodred biology and gain the overview of population sizes, analyze drooping woodred habitats of forest conditions and find out what kind of type forest drooping woodred prefer.
Drooping woodred can be founnd from fresh boreo-nemoral forests, rich paludified forests and minerotrophic swamp forests. In the Herbariums of University of Tartu and University of Life Sciences deposit data refer that drooping woodred habitats are mostly the different wet forest types. In state forest registry following habitat types in Cinna localities occurred: Filipendula site type, Oxalis-Vaccinium myrtillus site type, Aegopodium site type and Polytrichum-Vaccinium myrtillus site type.
In Estonia drooping woodred populations are small and they are few, thus the species is protected. The largest drooping woodred population was located in Järvselja. In typical drooping woodred forest could be five tree species: birch, spruce, alder, aspen and ash, it is typically Filipendula site type and forest age would be 60 years old
Dispelling the Myths Behind First-author Citation Counts
Full text linkWe conducted a full-scale evaluative citation analysis study of scholars in the XML research field to explore just how different from each other author rankings resulting from different citation counting methods actually are, and to demonstrate the capability of emerging data and tools on the Web in supporting more realistic citation counting methods. Our results contest some common arguments for the continued
use of first-author citation counts in the evaluation of scholars, such as high correlations between author rankings by first-author citation counts and other citation
counting methods, and high costs of using more realistic citation counting methods that are not well-supported by the ISI databases. It is argued that increasingly available digital full text research papers make it possible for citation analysis studies to go beyond what the ISI databases have directly supported and to employ more
sophisticated methods
The range and density of spore dispersal in the relict species Selaginella selaginoides based on three populations
No full textBakalaureusetöö
Kalanduse ja rakendusökoloogia õppekavalKoldjas selaginell (Selaginella selaginoides) on II kaitsekategooriasse kuuluv eostaim, mille arvukus on viimastel kümnenditel märkimisväärselt halvenenud liigirikaste madalsoode kuivendamise tõttu. Liigi eoste leviku ulatust ja tihedust ning kasvukohatingimusi ei ole Eestis varem piisavalt uuritud. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk on uurida koldja selaginelli eoste leviku ulatust ja tihedust ning kasvukohatingimusi. Andmed koguti kolmest Harjumaal asuvast liigirikkast madalsoost, kus kirjeldati elupaigatingimused ning koguti samblaproove eoste leviku uurimiseks. Eoste kontsentatsioonide määramiseks proove töödeldi ja uuriti valgusmikroskoobiga. Statistilised analüüsid teostati R statistikaprogrammiga. Töö tulemused näitasid, et selaginelli isased eosed levisid kuni 60 cm kaugusele taimest ning suurim eoste kontsentratsioon oli vahetult taime kõrval. Samuti leiti, et kontsentatsioon oli suurem kohtades, kus koldja selaginelli katvus oli ulatuslikum. Selaginelli olemasolu oli seotud kõrgema rohustuga, kuid see oli tingitud kasvamisest sinihelmika mätastel, mis viitab koosluse tugevale kuivendusmõjule. Rohustu üldtihedusel ja puude katvusel polnud statistiliselt olulist mõju. Antud lõputöö tulemused võimaldavad paremini mõista koldja selaginelli eoste leviku ja tiheduse mustreid ning pakuvad olulist teavad setetest leitud ajalooliste eoste interpreteerimiseks, viidates sellele, et eoste olemasolu tähendab suure tõenäosusega taime kasvamist antud kasvukoha vahetus läheduses ning kõrge kontsentratsioon taime kunagist paiknemist proovivõtu koha kõrval, aga ka selaginelli tihedamat katvust. Keskkonnatingimuste osas oli valimi suurus liiga väike ja vajab täpsustavaid uuringuid, kuna uurimisaladena uuriti küllaltki sarnaste tingimustega kasvukohti.Lesser clubmoss (Selaginella selaginoides) is a crytogam classified under protected category II. Its population has significantly declined in recent decades due to the drainage of species-rich fens. So far, there is little published data on the range and density of spore dispersal and habitat conditions of the species in Estonia. The aim of this bachelor's thesis is to investigate the dispersal range and density of lesser clubmoss spores, as well as its habitat conditions. Data were collected from three species-rich fens located in Harju County, where vegetation was deescribed and moss samples were gathered to study spore dispersal. Moss samples were processed and examined using a light microscope to determine spore concentrations. Statistical analyses were done using the statistical software R. The results of the study indicated that the male spores of Selaginella selaginoides dispersed up to 60 cm away from the plant, with the highest spore concentration found directly next to the plant. Additionally, it was found that spore concentration was higher in areas with greater coverage of lesser clubmoss. The presence of lesser clubmoss correlated with taller herbaceous vegetation, although this was due to growth on Molinia caerulea tussocks, indicating significant drainage influence. General herbaceous vegetation density and tree coverage did not have statistically significant effects. The findings of this thesis enhance the understanding of spore dispersal and density patterns of lesser clubmoss and provide important insights for interpreting historical spores found in sediments. This suggest that the presence of a high spore consentration most likely indicates that the plant was growing in close proximity to the site, with high concentrations pointing to the plant’s former presence near the sampling location, as well as a denser coverage of lesser clubmoss. Due to the limited sample size and the homogeneity of habitat conditions across the study sites, further research is
required to adequately assess the influence of environmental factors
koamabayili/VECTRON-author-checklist: VECTRON author checklist
No full textWe have done our best to complete the author checklist relating to the use of animals in the hut study. Note that the objective for the hut study was to evaluate the IRS treatment applications for residual efficacy against Anopheles mosquitoes, including the local An. coluzzii mosquito population. Cows were only used to attract mosquitoes into the huts and no tests were carried out directly on the cows. The author checklist is intended for use with studies where experiments are carried out on animals, which is why we have had such difficulty in completing this for the hut study, as many of the questions do not relate to how the cows were used
Väheneva arvukusega tarnaliikide (Carex) paljunemisökoloogia ja geneetiline mitmekesisus
No full textTänapäeva arenevas ning üha enam inimmõju all olevas maailmas toi-
muvad muutused mõjutavad kõigi Maal elavate organismide elu. Mõne-
dele liikidele võivad toimuvad muutused olla isegi soodsad, kuid üha
enam kaotavad paljud liigid sobivaid kasvukohti, hääbuvad või surevad
välja. Selleks, et säilitada olemasolevat liigirikkust, on oluline tunda
potentsiaalsete hävimisohus olevate liikide bioloogiat. Eesti Taimede
Levikuatlase (Kukk ja Kull 2005) andmetel on viimase 35 aasta jook-
sul ligi 40 Eestis kasvavat taimeliiki kaotanud kuni kolm neljandikku
oma kasvukohtadest. Käesoleva doktoritöö raames uuriti viie Eestis
kõige enam leiukohti kaotanud tarnaliigi levikut tänapäeval. Detailse-
malt uuriti lodutarna (C. loliacea) seemnete idanemisvõimet erinevates
valgustingimustes ning lodutarna ja sagristarna (C. magellanica subsp.
irrigua) geneetilist varieeruvust nii populatsioonide siseselt, populatsioo-
nide vaheliselt kui ka erinevates geograafilistes piirkondades.
Eesti Taimede Levikuatlase andmetel on ajavahemikul 1970–2005
kõige enam leiukohtade arv vähenenud viiel järgneval liigil – alsstarn
(C. chordorrhiza), õrn tarn (C. disperma), sagristarn (C. magellanica
subsp. irrigua), lodutarn (C. loliacea) ja õievähene tarn (C. pauciflora).
Nende liikide peamiselt ajavahemikust 1920–1970 pärit leiukohtade
taaskülastamisel selgus, et kõige paremini on oma varasemates leiukoh-
tades säilinud alsstarn ja lodutarn. Rohkem kui pooltest varasematest
leiukohtadest õnnestus leida ka õievähest tarna. Õrn tarn ja sagristarn
olid säilinud varasematest leiukohtadest vähem kui pooltes. Uuritavate
liikide klonaalsete tunnuste mõõtmise tulemusena selgus, et alsstarnal
ja õievähesel tarnal oli risoomi liikuvus ja risoomi tunnuste plastilisus
kõige suurem, mis on tõenäoliselt aidanud neil teiste liikidega võrreldes
oma olemasolevates leiukohtades paremini ellu jääda. Ka lodutarnal, mis
on pigem mätasja kasvuvormiga, oli suur klonaalsete tunnuste plastili-
sus ning see asjaolu on võimaldanud liigil olemasolevates kasvukohtades
mõnevõrra paremini säilida. Samas olid säilinud lodutarna populatsioo-
nid reeglina väikesearvulised. Võib eeldada, et need on jäänukpopulat-
sioonid kunagistest suurtest populatsioonidest.51
Võrdlev idandamiskatse looduslikes tingimustes ja aias näitas, et tarna-
seemnete idanemine on keskkonnatingimuste suhtes väga tundlik. Aias,
kus keskkonna tingimused olid stabiilsemad, oli kõikidel liikidel (v.a.
õievähene tarn) idanevus parem. Laboratooriumis erinevates valgustin-
gimustes läbi viidud idanemiskatse tõestas, et lodutarna seemnete idane-
vus varjutingimustes on pärsitud ning edukaks idanemiseks vajab see liik
häid valgustingimusi. Seega – kui näiteks kasvukohas toimuvad muutu-
sed, mis viivad rohustu tihenemiseni, on sellistes tingimustes lodutarna
seemnete idanemine raskendatud. Valguse vajadust kinnitavad ka vaatlu-
sed kasvukohtades, kus lodutarna taimed kasvavad metsas reeglina hõre-
dama võraga kohtades või üksikute puude ümberkukkumise tagajärjel
tekkinud valguslaikudes.
Konkurentsikatse lodutarna idanditega näitas, et liik pole konkurentsi-
võimeline teiste liikidega ning isegi kui seemnetel õnnestub idaneda, siis
ümbritsevas tihedas taimestikus ei suuda lodutarna seemikud ellu jääda.
Vanu kasvukohti taaskülastades selgus, et lodutarna taimed tunnevad
ennast sageli hästi lageraie aladel, kus esimestel raiejärgsetel aastatel on
rikkalikult valgust ja niiskust ning puuduvad konkurendid. Raiesmike
hilisemal rohustumisel ja võsastumisel kaovad lodutarna jaoks soodsad
tingimused ning liik kaob nendest kasvukohtadest. Tänu liigi pikaeali-
susele võivad lodutarna täiskasvanud isendid püsida olemasolevas kas-
vukohas mõnda aega ka pärast kasvukoha tingimuste halvenemist, kuid
seemned pole võimelised seal enam idanema ega seemikud tihedas kon-
kurentsis ellu jääma.
Lodutarna ja sagristarna geneetilist mitmekesisust ja varieeruvust
uuriti Eesti, Soome, Rootsi, Norra, Poola ja Alaska populatsioonides
isoensüümanalüüside abil. Lodutarn, mis on vähenev või haruldane kogu
oma levikuareaali piires, näitas äärmiselt madalat geneetilist mitmekesi-
sust (He
= 0,027) kogu liigi piires. Isoensüümtunnuste alusel täheldati
mõningast geograafilist erinevust populatsioonide vahel, mis võib kajas-
tada liigi jääaja järgseid levimissuundi. Nei (1978) geneetiliste distant-
side põhjal moodustasid omavahel sarnase grupi Alaska ja Fennoskandia
populatsioonid ning Eesti ja Poola populatsioonid.
Sagristarn on Eestis vähenev ning Kesk-Euroopas haruldane või hävi-
nud liik, samas on ta tavaline areaali põhjaosas – Skandinaavias ja Alas-
kal. Sagristarna liigisisene geneetiline mitmekesisus (He
= 0,073) oli küll
suurem kui lodutarnal, kuid siiski väiksem keskmisest haruldaste liikide 52
näitajast (He
= 0,142) (Cole 2003). Geneetiline mitmekesisus oli kõige
madalam Eesti populatsioonides; siin olid ka kõige väiksemad popu-
latsioonid. Sagristarna liigisisese allosüümse varieeruvuse geograafiline
jaotus oli sarnane lodutarnale – ka sagristarna puhul moodustasid Fen-
noskandia ja Alaska populatsioonid Eesti populatsioonidest eraldiseisva
grupi. Lodutarna ja sagristarna geneetilise mitmekesisuse uurimine kin-
nitas üldist seisukohta, et väikesed ja fragmenteerunud populatsioonid
on geneetiliselt vaesestunud. Seetõttu on vähenevate liikide puhul olu-
line hoida säilinud suuremaid populatsioone, et tagada liigi geneetiline
mitmekesis ning seeläbi ka võime paremini kohaneda muutuvate elupai-
gatingimustega.Publication of this thesis is supported by the Estonian University of Life Science
- …
