1,721,022 research outputs found
Shifting Multilingualism: Jhumpa Lahiri’s Expansion from (Multilingual) Author to (Self-)Translator / Nihkuv mitmekeelsus: Jhumpa Lahiri kasv (mitmekeelsest) kirjanikust (enese)tõlkijaks
No full textAbstract: This article traces Jhumpa Lahiri’s trajectory from writer to (self-)translator from the perspective of multilingualism. I am particularly interested in Lahiri’s transition from English to Italian and her return to English, this time as a translator. Indeed, it was not until she began writing in Italian that she became a translator. At the same time, the new language revealed her former bilingualism (English–Bengali). I analyse how Lahiri positions herself as a multilingual poet/translator and how she is positioned through paratexts.
Nihkuv mitmekeelsus: Jhumpa Lahiri kasv (mitmekeelsest) kirjanikust (enese)tõlkijaks
Jhumpa Lahiri sündis 1967. aastal Londonis ja kasvas üles Ameerika Ühendriikides. Tema vanemad olid emigreerunud India kirdeosas paiknevast Lääne-Bengali osariigist. Tema esimene raamat, novellikogu „Interpreter of Maladies“ (1999, eesti keeles „Murede mõistja“, 2007) leidis nii kriitikute kui ka laiema lugejaskonna seas väga head vastuvõttu. Nii pälvis ta 2000. aastal Pulitzeri kirjandusauhinna ning ka järgmiste teoste, romaanide „The Namesake“ („Nimekaim“, 2003) ja „Lowland“ („Madalmaa“, 2013) ning ka teise novellikogu „Unaccustomed Earth“ („Harjumatu Maa“ 2008) eest on ta väärinud kiitust kui oluline Ameerika kirjanik. Nüüdseks on temast saanud rahvusvaheliselt tunnustatud autor; 2009. aastal omistas Itaalia Firenze linn talle raamatu „Unaccustomed Earth“ eest Gregor von Rezzori preemia.
Itaalia keelt hakkas Lahiri õppima kahekümnendate eluaastate lõpus, olles viibinud Firenzes, kus, nagu ta ütleb oma keelememuaaris „In alter parole“ („Teisisõnu“, 2015; inglise keeles „In Other Words“, 2016), ta itaalia keelesse armuski. Nagu ta kirjutab, oli see „un colpo di fulmine“ (’armastus esimesest silmapilgust’, otsetõlkes ’välgulöök’, lk 21; ingliskeelses tõlkes „love at first sight“, lk 13). Pärast aastaid kestnud itaalia keele õppimist otsustas Lahiri 2011. aastal kolida oma perekonnaga Rooma, kuhu ta jäi kolmeks aastaks, ning langetas üllatava ja hulljulge otsuse: ta otsustas inglise keele kui kunstilise väljenduse keele vahetada itaalia keele vastu ning edaspidi kirjutada üksnes itaalia keeles. Erinevalt teistest autoritest – nii nüüdisaegsetest kui ka ajaloolistest – kes on läinud üle ühelt keelelt teisele kas maapao või põgenemise tõttu (nt Milan Kundera, Ágota Kristóf ja paljud teised) või seepärast, et nende emakeel ei võimaldanud neil kõnetada laiemat lugejaskonda (nt Nobeli laureaadid Wole Soyinka ja Abdulrazak Gurnah), lülitus Lahiri inglise keelelt itaalia keelele ümber ilma igasuguse välise surveta. Sel kombel keeras ta selja maailmakirjanduses domineerivale keelele, et kirjutada itaalia keeles, mis on palju väiksem nii selle kõnelejate (s.t potentsiaalsete lugejate) arvult kui ka sellest tehtavate ilukirjandustõlgete poolest (kõrvutades tavalisemate lähtekeeltega, nagu inglise ja prantsuse keel). Lahiri kirjutas oma itaalia keele kogemusest itaaliakeelse raamatu, keelememuaari „In alter parole“. Lisaks on ta itaalia keeles kirjutanud essee („Il vestito di libri“, 2016), romaani („Dove mi trovo“, 2018), lühijutte („Racconti romani“, 2022) ja luuletusi („Il quaderno di Nerina“, 2020).
Kuna ta keeldus inglise keeles kirjutamast, tõlkisid tema itaaliakeelseid raamatuid teised inimesed: tuntud tõlkija Ann Goldstein, kes on inglise keelde vahendanud Elsa Morante, Primo Levi ning kõige kuulsamana Elena Ferrante teoseid, tõlkis Lahiri „In alter parole“ raamatuks „In Other Words“. „Il vestito dei libri“ tõlkis Lahiri abikaasa Alberto Vouvoulias-Bush.
Lahiri on hiljuti inglise keele juurde naasnud, mitte niivõrd kirjanikuna (ehkki ta on inglise keeles avaldanud lühemaid mitteilukirjanduslikke tekste) kuivõrd tõlkijana, sh enesetõlkijana itaalia keelest. Nüüdseks on ta tõlkinud inglise keelde kolm Itaalia kirjaniku Domenico Starnone romaani. 2019. aastal toimetas ta itaalia novellide antoloogia „The Penguin Book of Italian Short Stories“, mis sisaldab neljakümmet novelli, millest mõned on ta ise tõlkinud. Lisaks tõlkis ta inglise keelde omaenda esimese itaaliakeelse romaani („Dove mi trovo“, pealkirja all „Whereabouts“ („Asukoht“, 2021), olles seega pöördunud enesetõlkimise juurde – tegevuse juurde, mida ta varem vältis.
Jhumpa Lahiri viimane raamat „Translating Myself and Others“ („Tõlkides ennast ja teisi“, 2022) on varem avaldatud või ette kantud tõlketeemaliste esseede kogu, mis on kirjutatud inglise ja itaalia keeles. Need tekstid keskenduvad tema kogemustele (enese)tõlkijana ning tema lähenemisele tõlkimisele. Viimast kirjeldades viitab ta tihti Ovidiuse „Metamorfoosidele“ ning rõhutab tõlkimise transformatiivset olemust. Nagu ta meile räägib, tegeleb ta koos oma Princetoni ülikooli kolleegi Yelena Baraziga parajasti „Metamorfooside“ inglise keelde tõlkimisega. Seega ei piirdu ta tõlkimisega itaalia ja inglise keele vahel ning näib täitvat tõlkija rolli avaramalt, hõlmates nii antiikset ladina keelt kui ka seda, mida võiks nimetada panusteks tõlketeooriasse.
Käesolevas artiklis järgin Lahiri kasvu (nagu näeme, siis oletatavalt) ükskeelsest autorist mitmekeelseks kirjanikuks ning tõlkijaks/enesetõlkijaks. Väidan, et seda arengut mõjutas tugevasti tema kirjandusliku mitmekeelsuse kogemus. Tõepoolest, temast sai tõlkija alles siis, kui ta hakkas kirjutama itaalia keeles. Oma analüüsis tunnen erilist huvi selle vastu, kuidas Lahiri positsioneerib ning kujundab iseennast mitmekeelse kirjaniku ja tõlkijana ning kuivõrd teda sellena positsioneerivad kirjastamismaailm ja kriitikud
Muttersprache, Vatersprache, Bildersprache – Mehrsprachigkeit und familiäre ‘Sprachbande’ im Kontext von Migration in Anna Kims Die Bilderspur
No full textVom Zusatznutzen des Germanistikstudiums – das Transferable Skills Projekt im Rahmen des Germanistikstudiums am Trinity College Dublin
No full text[Rezension zu:] Siller, Barbara/ Vlasta, Sandra (Hgg.) (2020): Literarische (Mehr)Sprachreflexionen. Wien: Praesens, ISBN 978–3–7069–1003–3, 380 S.
No full textSiller, Barbara/ VLASTA, Sandra (Hgg.) (2020): Literarische (Mehr)Sprachreflexionen. Wien: Praesens, ISBN 978–3–7069–1003–3, 380 S
19th-century English travel writing as a multilingual genre: first observations on multilingual travel writers, multilingual travelogues and multilingual intertextuality
No full textTravel writing often deals with journeys across linguistic boundaries and reports on experiences with other people, other countries, and other cultures. It is thus a genre that seems bound to be multilingual. Still, the multilingualism of travelogues has hitherto hardly been studied. This article attempts to fill this gap and proposes a first analysis of some of the forms and functions of multilingualism in 19th-century travel writing in English. It discusses translingual travel writers, examines forms of manifest multilingualism, and analyzes multilingual intertextuality
Migration Literature and/as World Literature. An Evaluation of Different Approaches to the Relationship between Them
No full textThis contribution sheds light on the connections between migration literature and world literature from a theoretical and methodological point of view, with a focus on terminology and the research undertaken in both fields. “Migration literature” has been defined in various ways, and different languages use different terms (such as Migrationsliteratur, littérature migrante, letteratura migrante, post-migrant writing). The article analyses these different terms and explores their varying meanings according to the literary fields (and their histories) that they refer to. Based on these discussions, I evaluate research on the nexus between world and migration literature from the point of view of scholars from the two different fields and highlight the gaps and blind spots of this relationship that need our attention
What Effect Can a Good Permanent Theatre Actually Achieve? (1785)
No full textIn his so-called Schaubühnenrede [theatre speech], Schiller presents his theory of the theatre as a public medium: as one of the most important stately institutions, comparable to religion and the law but ultimately more effective than both. Theatre educates, it enables the audience to understand themselves and others, it is a place both for political criticism and for the formation of a national spirit. Ultimately, the theatre is the place where the human can feel its own humanity and from where an egalitarian society can begin. With regard to the development of Schiller’s philosophical thoughts, we find in his theatre speech a first presentation of the “mittlerer Zustand” [middle state], later elaborated in his so-called Aesthetic Letters
[Rezension zu:] Bürger-Koftis, Michaela/ Pellegrino, Ramona/ Vlasta, Sandra (Hgg.) (2018): wokommstduher? Inter-, Multi- und Transkulturalität im österreichischen Kontext. Wien: Praesens, ISBN 978–3–7069–0800–9, 286 S.
No full textBürger-Koftis, Michaela/ Pellegrino, Ramona/ Vlasta, Sandra (Hgg.) (2018): wokommstduher? Inter-, Multi- und Transkulturalität im österreichischen Kontext. Wien: Praesens, ISBN 978–3–7069–0800–9, 286 S
Introduction
No full textIntroduction to a special issue of the "Journal on Literary Multilingualism" on global migration and literary mutilingualis
[Rezension zu:] Cornejo, Renata/ Piontek, Sławomir/ Sellmer, Izabela/ Vlasta, Sandra (Hgg.) (2014): Wie viele Sprachen spricht die Literatur. Deutschsprachige Gegenwartsliteratur aus Mittel- und Osteuropa. Wien: Praesens, 226 S., ISBN 978-3-7069-0759-0
No full textRezension zu: Cornejo, Renata/ Piontek, Sławomir/ Sellmer, Izabela/ Vlasta, Sandra (Hgg.) (2014): Wie viele Sprachen spricht die Literatur. Deutschsprachige Gegenwartsliteratur aus Mittel- und Osteuropa. Wien: Praesens, 226 S., ISBN 978-3-7069-0759-
- …
