93 research outputs found
Andmekogum ja lisamaterjalid artiklile „Liikumisverbid horisontaalsel ja vertikaalsel teljel. Ühe sorteerimiskatse tulemused“ (Keel ja Kirjandus 3/2021; Piia Taremaa)
No full textAdmekogum artiklile „Liikumisverbid horisontaalsel ja vertikaalsel teljel. Ühe sorteerimiskatse tulemused“ (Keel ja Kirjandus 3/2021; Piia Taremaa). Andmekogumisse kuuluvad: 1) statistiline kood; 2) statistilise analüüsi aluseks olev andmetabel; 3) artiklis esitatud MDS-joonis PDFina; 4) sorteerimiskatse koondtulemuste tabel; 5) sorteerimiskatse hiireliigutuste joonised verbirühmade ja üksikverbide kaupa
Data and R code for "Manner of motion in Estonian: A descriptive account of speed"
No full textData and statistical code used in the paper "Manner of motion in Estonian: A descriptive account of speed" (accepted by the Studies in Language in 2021). Authors of the paper: Piia Taremaa and Anetta Kopecka
Data and R code for 'Speed and space' (Taremaa & Kopecka)
No full textData and statistical code used in the paper "Speed and space: semantic asymmetries in motion descriptions in Estonian" (published in Cognitive Linguistics; Ahead of Print, published online 8 December 2022
Demonstratiivpronoomenid ja -adverbid määratlejatena. Miks me oleme siin ilmas, selles olukorras?
No full textKokkuvõte. Artiklis analüüsime eesti keele demonstratiivide referentsiaalseid omadusi sellistes konstruktsioonides, kus demonstratiivid kuuluvad definiitse määratlejana nimisõnafraasi koosseisu. Otsime vastust küsimusele, mille poolest erinevad demonstratiivadverb (nt siin, seal) ning demonstratiivpronoomen (see, too), kui need esinevad määratlejana koos kohakäändes nimisõnafraasiga (vrd siin koolis ja selles koolis). Oleme püstitanud hüpoteesi, et demonstratiivadverbid seostuvad ruumitähendust väljendavate substantiividega, demonstratiivpronoomenid esinevad aga nende substantiividega, mille referent on mitteruumiline. Uurimuse andmestik pärineb 2017. aasta eesti keele ühendkorpusest, kust oleme võtnud 100 lauset iga demonstratiivi kohta igas kohakäändes, seega kokku 2400 lauset. Materjali analüüsime kvantitatiivselt (tingimuslike otsustuspuude ja juhumetsadega) ning kvalitatiivselt. Uurimuse tulemused kinnitavad, et substantiivi semantilised omadused, täpsemalt substantiivi semantiline klass ning konkreetsus, on seotud määratleja valikuga. Kohatähenduses substantiividega esineb määratlejana sagedamini demonstratiivadverb, mittekoha tähenduses substantiivide määratlejana kasutatakse aga demonstratiivpronoomenit. Mittekohta tähistavate substantiivide korral mõjutab määratleja valikut omakorda sõna konkreetsus. Seega on võimalik demonstratiivseid määratlejaid eesti keeles kasutada referenti looval viisil.
Abstract. Helen Hint, Piia Taremaa, Maria Reile, Renate Pajusalu: Demonstrative pronouns and demonstrative adverbs as determiners in Estonian: why are we in “here world” in “this situation”? We investigate the variation of definite determiner constructions in Estonian: noun phrases with a demonstrative pronoun (see ‘this’, too ‘that’) or demonstrative adverb (siin ‘here’, seal ‘there’) as a determiner are contrasted. The question is what differentiates the use of a demonstrative pronoun and a demonstrative adverb if used in a determiner position in an NP. The data from Estonian National Corpus 2017 were tagged for semantic class of a noun, noun concreteness, and verb type. We collected 100 clauses for each sub-construction (six spatial cases crossed with four determiner forms), 2400 clauses in total. For statistical analysis, we used conditional random forests and inference trees. We show that nouns expressing spatial meaning prefer demonstrative adverbs as determiners, while non-spatial nouns combine with demonstrative pronouns. Spatiality-wise polysemous nouns exhibit more varied preferences. Adverbial determiners are more probably used with concrete nouns, and abstract nouns co-occur with pronominals. Overall, the frequency of demonstrative adverbs as NP attributes confirms that demonstrative adverbs are productive determiners in Estonian
Kas moos ja buss seisavad endiselt? seisma-verbi polüseemia ja seismise kehaline kogemus
No full textArtiklis käsitleme asendiverbi seisma polüseemiat. Kasutame mõisteliste tunnuste hindamise katset uurimaks, kuidas eesti keele kõnelejad seisma eri tähendusi tajuvad. Palusime eesti keele kõnelejatel hinnata seisma tähenduste seotust viie tunnusega, mis peegeldavad füüsilise seismise kogemust: vertikaalsus, kontakt, tasakaal, võimelisus ja liikumisvõime. Kasutasime katses samu lauseid nagu Renate Pajusalu (2001a. Kas moos ja buss seisavad sarnaselt ehk väike katse verbiga „seisma“. Toim Reet Kasik, Keele kannul. Pühendusteos Mati Erelti 60. sünnipäevaks, 250–274. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus). Tulemusi analüüsisime klasteranalüüsi ja segamudeldamise teel. Klasteranalüüsis jagunesid laused rühmadesse, põhihargnemisega konkreetseteks ja abstraktseteks kasutusteks, mis omakorda jagunesid väiksemateks tähenduslikeks rühmadeks. Segamudelite abil leidsime, et rühmade tekkimisel olid statistiliselt olulised kõik viis tunnust (vertikaalsus, tasakaal, kontakt, võimelisus ja liikumisvõime). Erinevate statistiliste analüüside tulemusi kombineerides järeldasime, et kõige tugevamalt olid eesti keele kõnelejate jaoks füüsilised seisma tähendused seotud vertikaalsuse ja liikumisvõimega, kuid abstraktsete seisma tähenduste seotus tunnustega ei olnud nii selgepiiriline. See tulemus viitab asjaolule, et seisma abstraktsed tähendused ei tugine üheselt seismise füüsilisele kogemusele ning seos füüsilise seismise ja seisma abstraktsete tähenduste vahel vajab edasist uurimist.
Abstract. Ann Veismann, Mariann Proos, Piia Taremaa: Are jam and bus still standing? Polysemy of seisma ‘to stand’ in Estonian and the physical experience of standing. The present paper takes the polysemy of the Estonian position verb seisma ‘to stand’ as its focus. We use a conceptual feature rating task to find out how Estonian speakers perceive the different meanings of seisma ‘to stand’. We used sentences from Renate Pajusalu (2001a. Kas moos ja buss seisavad sarnaselt ehk väike katse verbiga „seisma“. In Reet Kasik (ed.), Keele kannul. Pühendusteos Mati Erelti 60. sünnipäevaks, 250–274. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus) to represent the meanings and asked native Estonian speakers to rate the connection of these sentences to five features: verticality, contact, balance, enablement, and mobility. We applied hierarchical clustering and mixed-effects modelling to analyse the results. For Estonian speakers, verticality and ability to move are the features most connected to the physical experience of standing. Abstract meanings of seisma, however, did not show such uniform behaviour. This result suggests that the abstract meanings of seisma ‘to stand’ are not based on the physical experience of standing in a clear-cut manner, and that the connection between abstract meanings of seisma and the physical experience of standing requires more research attention
Tähelepanu ja keel. Korpusuurimus liikumise väljendamisest eesti keeles
No full textKeel on inimesele eriomane ning on tihedasti seotud inimese muude kognitiivsete võimetega, nagu taju, töömälu ja tähelepanu. Seetõttu on keele ülesehitust väga sageli uuritud just kognitiivsest vaatepunktist. Ka siinne doktoritöö panustab oma tulemustega sellisesse keelekirjeldusse, tuues kokku tähelepanu ja keele. Doktoritöös esitan Leonard Talmy (1996; 2000a) tähelepanu akendamise käsitluse edasiarendusena ühtse akendamise hüpoteesi. Ühtse akendamise hüpoteesi järgi väljendatakse (n-ö akendatakse) keeles tugevama rõhuasetusega sellist informatsiooni, millele sarnase reaalse sündmuse visuaalsel jälgimisel ka tähelepanu koondub. Üks viis millegi rõhutamiseks on selle mitmekordne väljendamine ühe lause piires. Et hüpoteesi kehtivust uurida, analüüsingi töös reaalset liikumist väljendava 9500 eestikeelse korpuslause semantilist ülesehitust ning vaatlen semantiliste ühikute mitmekordset väljendust. Metoodiliselt mitmekülgne korpusanalüüs kinnitab väga selgelt hüpoteesi kehtivust. Liikumislausete ülesehitus on tüüpiliselt selline, kus olulist informatsiooni (näiteks ruumi või viisi, aga ka muid aspekte) on väljendatud mitme keeleüksuse abil. Eriti selge on selline suundumus liikumislausetes ruumi, aga ka liikumisviisi kirjeldustes. Näiteks lähekohta märkivaid verbe (nt lahkuma) kasutatakse väga sageli koos lähtekohta märkivate fraasidega (nt majast) ning vahendit märkivaid viisiverbe (nt väntama) koos vahendit märkivate viisifraasidega (nt jalgrattaga). Ühtse akendamise suundumust keele struktuuris võib tõlgendada semantilise ühildumisena, mis on mõnevõrra varjatud, ent mida on võimalik statistiliste meetoditega kindlaks teha. Töö tulemused lubavad järeldada, et tähelepanumustrid kanduvad keelemustriteks, nii et tähenduserinevused on tihedalt seotud struktuuriliste erinevustega. Keelematerjali analüüs toob välja, et eri väljendid lauses võivad olla semantiliselt seotud väga keerukalt. See kinnitab tõsiasja, et keel on nähtus, milles põimuvad väga paljud tegurid. Seejuures on eriliselt olulised kognitiivsed tegurid, nagu näiteks tähelepanu piiratus ja liikumise visuaalne taju. Ka näitab töö selgesti, et keeleühikud on semantilises mõttes võrdlemisi paindlikud ja et varasemad väited verbide dihhotoomsest jagunemisest viisiverbideks ja suunaverbideks pole kognitiivselt kuigivõrd õigustatud.Language ability is one of the core characteristics of human beings, and is clearly intertwined with other cognitive abilities, such as perception, working memory, and attention. Consequently, much research has been devoted to the analysis of language based on its cognitive underpinnings. The current corpus study contributes to this body of knowledge by examining the structure of actual motion clauses in Estonian (e.g., Ta jooksis trepist alla ‘(S)he ran down the stairs’). More specifically, expanding upon Talmy’s (1996; 2000a) approach to windowing of attention, I develop and test the ‘hypothesis of consistent windowing’. According to this hypothesis, domain-important information is expressed (i.e., windowed) in an enhanced manner to both adequately reflect the characteristics of cognitive processing, and to allow effective processing of language. In other words, what is perceived as important when observing motion, is also expressed as important. This is reached by means of employing clausal patterns where important information is depicted simultaneously by several linguistic units. To test the hypothesis of consistent windowing, I examine the semantic structure of 9500 Estonian actual motion clauses. This is done by applying a combination of different statistical methods. The results of this extensive corpus analysis strongly confirm the consistent windowing hypothesis. The typical patterns of motion expressions clearly reflect attentional patterns which would also appear when observing some physical motion situation. In particular, the spatial settings of motion clauses show that verb meaning and the meaning of spatial expressions in a clause tend to contain similar information. For example, source verbs have a strong tendency to combine with Source expressions (e.g., lahkus majast ‘(s)he left (from) the house’). Furthermore, the tendency applies also to manner information, as in väntas jalgrattaga ‘(s)he pedalled by bicycle’, in which the manner feature of instrument is expressed through both of the linguistic units in this clause. This tendency for consistent windowing can be seen as a semantic agreement between motion verbs and other expressions in the clause. Nevertheless, the structure of motion clauses is very complex as language is a highly multivariate phenomenon. Much of this complexity is due to cognitive factors, such as restrictions on attention allocation and visual perception of motion. Furthermore, motion verbs can flexibly accommodate different semantic features, and manner and directionality are certainly not mutually exclusive. Taken together, clausal patterns reflect attentional patterns. This indicates the embodied roots of language and that semantic differences can be seen in structural differences
Fictive and actual motion in Estonian: Encoding space
No full textFictive motion is a phenomenon whereby linguistic elements describing motion are used to depict static situations. As a result, static and dynamic situations may be expressed alike. However, it has been argued that the encoding of fictive motion differs from that of actual motion in several aspects; the most significant difference is said to be related to the encoding of space which in fictive motion sentences is more restricted than in actual motion sentences (Matsumoto 1996a, 1996b; Matlock 2004a; Ruppenhofer 2006). The current corpus-based study has compared Estonian fictive and actual motion sentences containing the verbs viima 'take, lead', minema 'go', suunduma 'head', tõusma 'rise', pöörama 'turn', ületama 'cross', kulgema 'run, move forward', and looklema 'wind', and focusing on how these sentences encode space. The results of the study showed that the presence of a locative expression is rather verb-specific, although slightly dependent on the type of construction (i.e., fictive or actual motion construction). If locative expression occurred the main influencer of the choice of spatial relation was the type of the verb: Path verbs incorporating the meaning of direction (i.e., viima 'take, lead', minema 'go', suunduma 'head', tõusma 'rise', pöörama 'turn') tended to be used together with elements referring to the direction or goal, whereas manner of motion verbs (i.e., kulgema 'run, move forward', looklema 'wind') and the verb referring to the trajectory of the motion (i.e., ületama 'cross') mostly occurred together with elements expressing the location or trajectory. Given this, the consistent windowing hypothesis is proposed
Data and R code for "Verbs of horizontal and vertical motion: a corpus study in Estonian"
No full textData and statistical code used in the paper "Verbs of horizontal and vertical motion: a corpus study in Estonian" (accepted by the Finnish Journal of Linguistics 2021
Verbs of horizontal and vertical motion: A corpus study in Estonian
No full textThis paper presents findings from a corpus study of motion descriptions in Estonian by focusing on the distinction between verbs of horizontal and vertical motion. It is based on the assumption that as language has embodied underpinnings, the experiential traces of motion conducted either along the vertical axis or the horizontal axis should also be observable in language structure. The study aims to clarify whether the verbs of horizontal motion (e.g., kõndima ‘walk’) are different to the verbs of vertical motion (e.g., kukkuma ‘fall’) in terms of their (i) semantic clausal patterns and (ii) morphological marking. The analysis of clausal patterns by means of statistical modelling yielded that the verbs of horizontal motion occur frequently in combination with Location and Trajectory expressions (i.e., in atelic clauses), and the verbs of vertical motion in combination with Source, Goal, and Result expressions (i.e., in telic clauses). Regarding grammatical behaviour, the verbs of horizontal motion were biased towards the first person and the verbs of vertical motion were biased towards the third person. No effect was found in the use of tense and aspect markers. The clustering analysis additionally showed that semantic clausal patterns distinguish perfectly between the two types of verbs (horizontal vs. vertical), whereas morphological markers of the verbs provided a more heterogenous result. The findings illustrate the richness of motion descriptions that go beyond Talmyan motion events, while also providing evidence for the embodied nature of language
- …
