112 research outputs found
Estonian-English Glossary of Aquaculture
No full textSõnastik / GlossaryVesiviljelus (aquaculture) on kiiresti laienev ja arenev kalanduse
haru, kus pidevalt lisandub uusi tehnoloogiaid ja nendega seotud
termineid. Selle valdkonna eestikeelset oskussõnavara võib laialipillatult
leida õpikutest, andmebaasidest ja Vikipeediast. Paraku
on eestikeelsed õpikud vananenud ja neis sisalduv terminoloogia
põhineb tihti venekeelsete mõistete ülevõtmisel. Vesiviljeluse terminite
andmebaasi veel pole. Eestikeelset terminoloogiat vajavad
aga vesiviljelust alustavad ettevõtjad, riigiametnikud, Euroopa
Liidu direktiivide tõlkijad ja ajakirjanikud, Eesti Maaülikoolis,
Eesti Mereakadeemias ja Järvamaa Kutsehariduskeskuses vesiviljelust
õppivad üliõpilased (õppematerjalide tõlkimisel ja referaatide
koostamisel) ning ka neid õpetavad õppejõud. Käesoleva
sõnastiku koostamise eesmärgiks oligi koondada eesti- ja ingliskeelsed
vesiviljelusterminid tõlkimist hõlbustavasse süsteemi ja
anda neile sisuline seletus.
Ükski sõnastik ei saa olla entsüklopeedia, mis hõlmaks põhjalike
selgitustega kogu vaadeldavat valdkonda. See kehtib ka siinse
sõnastiku ja vesiviljeluse kohta, millel on kokkupuutepunkte nii
bioloogiaga (nt ihtüoloogia, veekogude ökoloogia, geneetika,
arengubioloogia) kui ka tehnika, veterinaarmeditsiini, söötmisteaduse,
hüdrokeemia ja teiste erialadega. Seepärast sisaldab sõnastik
iga termini puhul vaid vesiviljelusega seotud vasteid ja seletust,
jättes kõrvale paralleeltähendused ja üldisemad mõisted. Loomulikult
on vesiviljelusega seotud terminite nimekiri palju pikem
siintoodust. Sõnastiku koostamisel lähtus autor oma kogemustest
üliõpilaste juhendamisel ja küsimustest, mis on kogunenud algajaid
kalakasvatajaid nõustades. Seetõttu sisaldab sõnastik ka palju
tavalisi sõnu, mille vasteid leiab üldsõnastikest, kuid seletuse osa
aitab mõista nende sisu vesiviljeluse seisukohalt. Tihti puuduvad
eesti keeles ingliskeelsele terminile vastavad lühikesed väljendid
ja vastupidi, mistõttu mõnikord tuli kasutada mitmesõnalisi väljendeid.
Sõnastiku mõistete seletustes puuduvad vesiviljeluse
tootmise praegust seisu kajastavad arvandmed, sest need muutuvad
iga aastaga. Selle asemel on kasutatud üldhinnanguid, nagu
„suure tähtsusega“ või „väheses mahus“.
Loodan, et sõnaraamat on abiks kõigile, kelle huvid on seotud
vesiviljelusega. Tagasiside, märkused ja soovitused, mis aitaksid
sõnastikku edaspidi paremaks muuta, on igati teretulnud.
Suur tänu abi eest sõnastiku koostamisel Marje Aidile ja teistele
Eesti Maaülikooli vesiviljeluse osakonna töötajatele!
Sõnastiku koostamist rahastas Euroopa Merendus- ja Kalandusfond
Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi kalanduse teabekeskuse
kaudu.
Tiit Paaver
Eesti Maaülikooli emeriitprofessor
Tartu, 2017Aquaculture is a fast developing branch of management of live
resources of water environment. Its technology gets modernized
continuously and new terms arise every year, while the basic
terminology in biology, veterinary medicine, nutrition science
etc. has remained the same during many years. In Estonia the
complete dictionary of aquaculture is still missing. Old Estonian
textbooks contain usually some fragments of it or are out-of-date
and based on Russian terminology. However, we need in Estonia
a modern Estonian-English dictionary covering opportunities of
translation in both directions and explaining the essence of the
terms. Certainly the students, scientists and administrators need
the information for translating the Estonian terms into internationally
accepted context in English. Administrators, journalists,
translators of regulations of European Union also need to
know the Estonian terms of the aquaculture and their essence. At
the same time students, teachers and fish farmers need to know
English terms and their meaning to translate articles, textbooks,
regulations etc. Compiling of the dictionary was especially difficult because many terms in Estonian do not have precisely
corresponding short equivalent in English, while some words in
English have very broad and ambiguous meaning. Based on the
experience of author in teaching aquaculture and consulting of
the beginners in aquaculture, the list of terms which may be of
help for reader has been assembled, although the needed number
of them is much higher. The data about current aquaculture production
volumes are missing from the dictionary, because they
change every year.
I do hope that the dictionary will be of help for many people
working in the field of aquaculture.
My sincere thanks to my colleagues in the department of aquaculture
of EULS, especially to Marje Aid for help in preparing the
manuscript.
The glossary was compiled in the department of aquaculture of
Estonian University of Life Sciences. The glossary was financed
by Fisheries Information Center from the European Maritime
and Fisheries Fund.
Any suggestions or corrections considering this dictionary are
welcome.
Tiit Paaver
Professor emeritus of Estonian University of Life Sciences
Tartu, 201
: Incubation of eyed eggs and growth of fingerlings of two different rainbow trout (Oncorhynchus mykiss) strains in commercial farming conditions.
No full textKäesoleva magistritöö raames viidi 2013. aasta kevad-suvel (26.04 – 24.07) tootmistingimustes läbi vikerforelli (Oncorhynchus mykiss) silmtäppmarja inkubeerimise ja maimude kasvatamise katse. Magistritöö eesmärgiks oli võrrelda vastavalt merevees (katsegrupp SALT) ja magevees (katsegrupp LATE) kasvatamiseks aretatud tõuliinide kasvatuslikke näitajaid. Tõumaterjali kvaliteedi hindamisel võrreldi silmtäppmarja inkubeerimise efektiivsust ja maimude suremust, kasvu ning söödakasutust.
Silmtäppmarja inkubeerimise efektiivsus oli katsegruppides SALT ja LATE vastavalt 93,03% ja 93,17%, mis autori hinnangul on rahuldav tulemus. Kadu silmtäppfaasist koorumise lõpuni oli katsegruppides SALT ja LATE vastavalt 2,02% ja 2,34%. Koorumisjärgselt, kuni inkubeerimiskatse lõpuni oli vastsete kadu katsegrupis SALT 4,95% ja katsegrupis LATE 4,49%. Katsegruppide võrdluses toimus inkubeerimiskatse jooksul küll kõikumine, aga lõpptulemus oli sarnane. Inkubeerimiskatse tulemuste põhjal võib järeldada, et tõuliinide vahel sisulist erinevust ei olnud.
Suletud veekasutusega süsteemis kasvatatud maimude kumulatiivne kadu oli mõlema katsegrupi puhul 3,6%. Suremus oli kõige suurem katseperioodi alguses ja kõige väiksem katseperioodi lõpus. Suletus süsteemis kasvatatud maimude suremuse dünaamika järgis mõlemas katsegrupis sarnaselt ühtlast langustrendi. Katseperioodi jooksul ei esinenud langustrendis kummagi katsegrupi puhangulist suremist. Selle põhjal järeldab töö autor, et optimaalsetes kasvutingimustes on mõlema aretusliini elulisus sarnane.
Jõevee läbivoolusüsteemis lõpetati maimude kasvatamise katse enneaegselt. Tingituna ekstreemsete keskkonnatingimuste (hommikune vee temperatuur 21 - 22⁰C) kujunemisest ja pikast kestusest, toimus kaks laiaulatuslikku haiguspuhangut. Haiguspuhangute tagajärjel oli suremus katsegruppides SALT ja LATE vastavalt 96% ja 90% jõevee läbivoolusüsteemi paigutatud maimude koguarvust. Saadud tulemuste põhjal võiks küll oletada, et katsegrupi SALT maimud olid ebasoodsate tingimuste suhtes tundlikumad kui katsegrupi LATE maimud. Siiski oli inim- ja keskkonnafaktori mõju tulemustele liialt suur, et teha järeldusi aretusliinide tõuliste omaduste kohta. Autor ei anna praegu hinnangut tõuliinide elulisusele muutlikes tingimustes, vaid viitab vajadusele katset korrata.
Eelmainitud põhjustel saab maimude kasvu võrrelda vaid suletud veekasutusega süsteemis kasvatatud katsegruppide põhjal. Katsegruppide kasvu iseloomustavad andmed koguti ajavahemikus 11.06 – 24.07 (44 päeva). Arvestusperioodi alguses olid katsegruppide SALT ja LATE maimude keskmised kehamassid vastavalt 1,55 g/tk ja 1,39 g/tk. Katseperioodi lõpuks saavutasid katsegrupi SALT maimud keskmise kehamassi 11,2 g/tk ja katsegrupi LATE maimud 10,1 g/tk. Katsegruppide võrdluses olid keskmiste kehamasside erinevused esimesel ja viimasel kontrollkaalumisel mõlemal juhul 9%.
Suletud veekasutusega süsteemis nägi maimukasvatuse söötmisstrateegia ette üleküllastatud söödanormide söötmist. Sellest tulenevalt ei ole katsegruppide söödakasutust iseloomustavad söödakoefitsiendid väga usaldusväärsed. Mõlema katsegrupi puhul saadi söötmisperioodi keskmiseks söödakoefitsiendiks 0,87. Selline tulemus viitab autori hinnangul katsegruppide sarnasele – maksimaalselt tarbitud söödakogusele. Kuna suletud veekasutusega süsteemis olid keskkonnatingimused võrdsed ja katsegruppidele rakendati sarnast söötmisstrateegiat, järeldab töö autor, et kiirema kasvu saavutasid parema päriliku kasvupotentsiaaliga SALT aretusliini maimud.
Kokkuvõtvalt leiab käesoleva töö autor, et mõlema aretusliini asustusmaterjali kvaliteet on hea. Aretusliinide vahel puudusid erinevused nii inkubeerimise efektiisuse ja maimude elulisuse osas, seega tuleks optimaalsetes kasvatustingimustes eelistada parema kasvupotentsiaaliga aretusliini SALT. Kuna uurimustöö keskendus peamiselt maimukasvatusele, oleks teemat vaja edasi arendada ja uurida järelkasvatuse tulemusi nii mage- kui ka merevees.The research for current MSc thesis was carried out during spring and summer of 2013 (26.04.13 - 24.07.13). The trials were about incubating rainbow trout (Oncorhynchus mykiss) eyed eggs and growing fingerlings in commercial fish farm condition. The experiment took place in a closed recirculating system and in an autonomous river supplied juvenile growing outdoor complex.
The goal of the study was to compare two different rainbow trout strains. The first strain was bred to be farmed in sea water which was given a conditional codename called “SALT”. The second strain was late-mature and called with the codename “LATE”. Strain “LATE” was bred for farming in freshwater. For the quality measurement in different strains the following aspects were taken into account: the incubation efficiency; the survival of fingerlings; growth rate and feed conversion.
The incubation efficiency within the groups of “SALT” and “LATE” was accordingly 93.03% and 93.17%. Losses from eyed-stage to hatching in the test groups of “SALT” and “LATE” were 2.02% and 2.34%. From hatching until the end of incubation period, losses of the newly hatched larvae were in test group “SALT” 4.95% and in “LATE” 4.49%. During the period of incubation there was a minor fluctuation of mortality between test groups but the final result was basically the same. In conclusion it can be said that in incubation efficiency there was no significant difference between two different rainbow trout strains.
In a closed recirculating system the cumulative mortality of fingerling was in both test groups 3.6%. The mortality was the highest in the beginning of the trial and lowest in the end. In a controlled environment the dynamics of mortality in both test groups was following a similar decreasing trend. During the trial there was no sudden fluctuation of mortality. Author of this work concludes that in optimal farming conditions the vitality of both rainbow trout strains is alike.
Due to extreme environmental conditions (the temperature of water in the morning was 21-22°C) the trial in the river flow-through system was ended prematurely. During the trial there were two large-scale outbreaks of diseases. The result of the outbreaks was that the mortality in test groups “SALT” and “LATE” was accordingly 96% and 90% of the sum amount of fingerling placed in river flow-through system. Because of the human and environmental influences to the test-results were too distorted estimate characteristics of different strains. The author does not assess the vitality of different strains in volatile conditions but refers to necessity to repeat the test.
Due to aforementioned reasons the growth of fingerlings can only be assessed within fry grown in closed recirculating system. The results of test groups were collected during 11.06.13 - 24.07.13 (44 days). In the beginning the average body weight of “SALT” and “LATE” group fingerlings was 1.55 g and 1.39 g accordingly. In the end of the test period the fingerling of “SALT” group gained the average body mass of 11.2 g and fingerlings of “LATE” group 10.1 g. At the comparison of the two test groups the differences of body masses were 9% in the first and last control weighing.
In a closed recirculating system the feeding strategy was to supply daily over saturated feed rations. Due to feed satiation it was difficult to estimate the amount of uneaten food. Due to previous argument the feed consumption is not to be taken trustworthy. The average feed conversion ratio for both test groups was 0.87. On author’s opinion the similarly high feed conversion ratio refers to similar feeding strategy and to the limit consumed feed. Because of in the closed recirculating system the environmental conditions were the same and the same feeding strategy was applied, the author may claim that a faster growth was achieved by the fingerlings of test group “SALT” due to better inherited growth potential.
In conclusion the author may claim that the quality of both strains is comparatively good. There were basically no differences between the efficiency of incubation and vitality of fingerlings. However in an environment with optimal growth conditions it is preferable to use faster growing “SALT” strain. This study focused primarily on the incubation and growing of fingerlings the on-growing should be researched further in fresh- and salt water
Kalakasvatus : perspektiivsed liigid
No full textÕpikud2013. aastal valminud Eesti vesiviljeluse sektori arengustrateegia aastateks
2014–2020 sisuline osa keskendub muuhulgas sektori tegevuse analüüsile,
tulevikuvisioonidele ja eesmärkide väljatoomisele. Koostatud dokumendis
leitakse, et Eesti vesiviljeluse turgu, eeskätt vikerforelli müüki, mõjutab
olulisel määral konkurents Põhjamaade lõhe ja vikerforelli impordi näol.
Osa imporditavast kalast läheb suurema lisandväärtusega eksporti, osa jääb
Eesti turule. Samuti tõdetakse, et Eesti vesiviljeluse toodete eksport on olnud
suhteliselt tagasihoidlik. Peamiseks ekspordi artikliks on olnud angerjas,
mida on müüdud Hollandi töötlejale. Väikestes kogustes on eksporditud ka
tuurlasi ja jõevähki. Eesti tingimustes tuleks fookus seada eeskätt nende toodete
arendamisele ja juurutamisele, mis otseselt ei konkureeri Põhjamaadest,
peamiselt Norrast imporditava toorkalaga. Võimalusteks on näiteks mahetooted,
kõrgema lisandväärtusega kalatooted, teatud tingimustel üleminek
vikerforelli kasvatuselt teistele liikidele, uued liigid jne.
Ekspordi kasvu peamise võimalusena nähaksegi strateegias just Eesti viljelustingimustega
sobivate ja kõrge välisnõudlusega liikide nagu näiteks
angerjas, jõevähk, tuurlased, siig ja täiesti uute perspektiivsete liikide
viljelemist ning seda toetavat arendustööd. Strateegia töötubades osalenute
hinnangul ei ole ühte, teistest selgelt eristuva potentsiaaliga liiki.
Rahvusvahelise konkurentsivõime poolest hinnati enim jõevähki ja siiga,
turu atraktiivsuse poolest angerjat ja tuura. Kokkuvõttena tõdeti, et otsingud
perspektiivsete liikide osas on jätkumas. Võimalik, et nendeks kujunevad
hoopiski seni kasvatuses vähe levinud kalad nagu näiteks ahven ja koha.
Eelnenust tulenevalt tahavad raamatu „Kalakasvatus. Perspektiivsed liigid“
autorid anda omapoolse panuse strateegias välja toodud probleemide lahendamisse.
Raamatu koostamisel on teinud koostööd TÜ Kalanduse teabekeskuse,
EMÜ Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi ning EMÜ
Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi teadlased ja õppejõud. Käesolev raamat
on suunatud EMÜ vesiviljeluse ja kalanduse, rakendushüdrobioloogia
ja loomaarstiõppe üliõpilastele aga samuti TTÜ EestiMereakadeemia ja
Järvamaa Kutsehariduskeskuse õppureile. Autorid loodavad samuti, et raamat
leiab sooja vastuvõtu alustavate või uutele väljakutsetele avatud, aga
ka kogenud kalakasvatajate seas. Autorid tänavad koostöö ja avatuse eest
Toomas Armulikku ja Silver Sirpi ning panuse eest kujundamisse Marje Aidi
ja asjakohaste kommentaaride eest Ene Saadret.
Autorite nimel Priit Päkk ja Tiit Paaver
Tartus 2015 aasta vastlakuu
Evaluating the Efficiency of Atlantic salmon (Salmo salar L.) stocking on the Basis of Recaptured tagged Fish
No full textKäesoleva magistritöö eesmärgiks on uurida lõhe asustamise tulemuslikkust Eestis, võttes
aluseks märgistatud kalade tagasipüügid, asustuskaalu, väljapüügikaalu, meres elatud kuud,
asustusaasta, asustusjõed jne.
Töö koostamisel on kasutatud Põlula kalakasvatuskeskusest pärinevaid andmeid, kuhu
kalamehed tagastavad leitud Carlini märgised. Töö tulemuste ja arutelu juures kasutatud andmed
hõlmavad 1997–2010a asustatud lõhesid, mis on Põlula kalakasvatuskeskusele tagastatud 1998-
2011a. Arvestatud ei ole tiirude pesadest pärit märgiseid. Kokkuvõtted uuringute tulemusena
kogutud andmeist tehti ja joonised konstrueeriti tabelarvutussüsteemis MS Excel. Ühe- ja
kaheaastaselt Narva jõkke asustatud lõhede kasvukiiruse erinevust ning eri jõgedesse asustatud 2
aastaste lõhede kasvukiiruse erinevusi testiti mitmemõõtmelise regressioonanalüüsi abil
statistikapaketis SAS. Iga graafiku jaoks on koostatud eraldi tabel, et kaasata uurimusse
võimalikult palju tagastatud märgiste andmeid.
Eestis hakati Carlini märgistega lõhesid asustama 1997a, tänaseks on neid asustatud: Jägala-,
Selja-, Narva-, Pirita-, Vääna-, Purtse-, Loobu- ja Valgejõkke. Kokku on märgiseid tagastatud
1997-2011a seisuga 697, asustatud on samal ajal kokku 67903 märgisega kala, kõikide märgiste
tagastusprotsent on 1,03%. Märgistatud 1a asustatud kalade tagasipüügiprotsent on 0,46% ning
2a puhul on see peaaegu kolm korda kõrgem ehk 1,31%. Kõige rohkem on 2a noorlõhesid
asustatud Selja jõkke, 1a Narva jõkke. Parima 2a tagasipüügi protsendiga jõgi, kuhu iga aastaselt
asutatakse on Jägala jõgi 1,6%, järgnevad Valgejõgi 1,3% ja Selja jõgi 1%. Kõige kehvem 2a
asustatud lõhede tagasipüügiprotsent on Loobu jõel (0,3%). Üheaastaselt asustatud lõhede
tagastusprotsent 0,9% on kõige kõrgem Narva jõel, mida on üle nelja korra rohkem, kui teistes
jõgedes. Kõige suurem märgistatud kalade tagasipüügiprotsent oli 4,2% 1998a asustatud 2a
kaladel. Parim 1a asustatud kalade tagasipüük (2,3%) toimus 2007a. Enamus aastatel on
tagasipüügiprotsent jäänud alla 1%. Alates 2004–2010a võib märgata asustuskaalu ja
tagasipüügiprotsendi vahel olevat seost, mida suuremad on asustatud kalad, seda suurem on
tagasipüügiprotsent. Samas varasemate 1997-2003a asustatud kaheaastaste ja kõigi 1a asustatud
lõhede puhul seda seost ei leia. Keskmiselt jääb väljapüütavate kalade keskmine kaal aastate
lõikes 3,3-4,8kg vahele, välja arvatud aastad: 1998, 2007, 2008, kui keskmine kalade püügikaal
on olnud 2-2,6kg.
Enim märgiseid (270) on pea igal aastal tagastanud Eesti kalurid. Arvesse võttes eestlaste poolt
tagastatud püügiajaga märgised, selgub, et 244 tagastatud märgisest 63 kuuluvad 0 kuud meres
elanud kaladele, mis on kogu Eesti kalurite tagasipüügist 25,8%. Järgnevad Soome 139-, Poola
64- ja Taani 64 tagastatud märgisega. 1998-2004a on enim märgiseid tulnud välismaa kaluritelt,
hilisemalt on välismaalaste osakaal tasapisi hääbunud ning 2007 aastast on tagastajateks
põhiliselt eestlased. Tänu märgiste tagastamise eest kompensatsiooni maksmisele on paranenud
saabunud andmete kvaliteet.
2a asustatud, vähemalt aasta meres elanud kalade keskmine püügikaal on 5425g ning 1a
asustatute puhul 3904g. Põhjuseks võib olla kaheaastaselt asustatud kalade suurem kasvukiirus
või siis pole väiksemad kalad suurematele kasvus järgi jõudnud.
Kõige rohkem kasutuskõlblikke andmeid kasvukõverate puhul oli laekunud Jägala- ja Selja
jõkke 2a asustatud lõhede kohta. Suurima kasvukiirusega oli Valgejõgi, kuhu asustatud kalad
võtsid keskmiselt kuus 262,92g juurde, järgnesid Pirita- 250,24g, Selja- 241,92g, ning Jägala
jõgi 219,07g. Kõige parema prognoositäpsusega graafik oli Pirita jõe kasvugraafik, kus R2 oli
77%. Loobu jõkke asustatud kalade kohta oli liiga vähe andmeid ning seetõttu selle jõe
kasvukõverat töös kasutada ei saanud.
Erinevatesse jõgedesse asustatud kalade kasvukiiruseid omavahel võrreldes selgus, et kõikide
jõgede puhul oli p väärtus suurem 0,05-st, mis omakorda tähendab, et kuigi erinevatest jõgedest
kinnipüütud kaladel on erinev kasvukiirus ei saa seda järeldust laiendada kõigile võrreldavates
jõgedes potentsiaalselt ringi ujuvatele kaladele, kuna andmete varieeruvus on liiga suur ning
püütud kalu liiga vähe selleks, et lugeda ilmnenud erinevusi tõestatuks.The aim of this Master’s thesis is to examine the efficiency of salmon in Estonia on the basis of
tagged fish recaptures, weight at stocking, capture weight, number of months lived in the sea,
stocking year, stocked rivers.
This thesis includes data received from the Põlula Fish Rearing Centre, where fishermen return
Carlin tags that they have found. The data used and discussion sections include salmon colonized
in 1997–2010 and returned to the Põlula Fish Rearing Centre in 1998-2011. Tags found from
tern nests have not been included in the research. The growth rate of the Narva River salmon
stocked at the age of one and two years and the growth rate of salmon stocked in other Estonian
rivers at the age of two years were tested by multivariate regression analysis completed with the
statistical analysis software SAS.
In Estonia, salmon with Carlin tags have been stocked since 1997 into the following rivers:
Jägala, Selja, Narva, Pirita, Vääna, Purtse, Loobu, and Valgejõgi. In total 697 tags have been
returned until 2011. During this period 67,903 tagged fish have been stocked and 1.03% of all
tags have been returned. The recapturing percentage of tagged fish that were stocked at the age
of one year is 0.46% and almost three times higher for fish stocked at the age of two years, i.e.
1.31%. The most of two-year-old smolts have been stocked into the Selja River and one-yearolds
into the Narva River. Of all rivers where fish have been stocked regularly, Jägala River has
the highest recapturing percentage of two-year-old salmon – 1.6%, followed by the river
Valgejõgi – 1.3% and Selja River – 1%. Loobu River has the lowest recapturing percentage of
salmon stocked at the age of two years – 0.3%. The recapturing percentage of salmon stocked at
the age of one year is the highest in the Narva River – 0.9%, which is more than four times
higher than in other rivers. The highest recapturing percentage of tagged fish was 4.2%, in case
of two-year old fish stocked in 1998. The most of fish stocked at the age of one year (2.3%) were
recaptured in 2007. In the most of years, the recapturing percentage has remained below 1%.
Correlation t between weight at stocking and recapturing percentage was evident the bigger the
stocked fish were, the higher was the recapturing percentage. However, this correlation does not
exist in case of two-year-old fish stocked earlier, in 1997-2003, and all salmon stocked at the age
of one. On average, the average weight of fish recaptured lies between 3.3 – 4.8 kg, excluding
the years: 1998, 2007, 2008, when the average capture weight of fish has been 2 – 2.6 kg.
Estonian fishermen have in almost every year returned the largest part of tags (270). Taking into
account tags that include capture dates, it becomes evident that 63 tags of all the 244 tags
returned by Estonians have been collected from fish that have lived in the sea for 0 months,
which is 25.8% of the total recapture of Estonian fishermen. The number of returned tags is
followed by the Finnish fishermen – 139, the Polish fishermen – 64, and the Danish – 64. In
1998-2004, foreign fishermen returned the most tags; later on the returns from foreign countries
has gradually decreased and from in 2007 the returners are mostly from Estonia. Since
compensation is paid for returning the tags, the quality of incoming data has improved.
The average weight of fish that were stocked at the age of two years and that have lived in the
sea at least one year is 5425g, and the corresponding weight of fish stocked at the age of one is
3904g. This could be explained by a higher growth rate of fish stocked at the age of two years, or
perhaps the smaller fish have not caught up with the larger in terms of growth.
The most usable amount of data for growth curves was gathered about fish stocked at the age of
two in the rivers of Jägala and Selja. Fish stocked in the river Valgejõgi had the highest growth
rates, gaining 262.92g per month on an average, followed by Pirita River - 250.24g, Selja River
- 241.92g, and Jägala River - 219.07g. The growth curve of fish stocked into Pirita River had the
best accuracy in estimates, with R2 being 77%.
The growth rate comparison of fish stocked into different rivers showed that the value of “p”
exceeded 0.05 in case of all rivers, which means that although fish caught from different rivers
may have different growth rates, this conclusion cannot be generalized to all fish potentially
swimming around in all comparable rivers, since the variability of the data is too high and there
are too few captured fish in order to consider the discovered variations to be verified
Using of Artemia salina nauplii start feeding of pike perch
No full textKäesoleva töö eesmärkideks oli välja selgitada kohamaimude Artemia salina vähikvastsetega
söötmiseks sobiv päevane intervall ja arteemiaga söötmise sobiva perioodi pikkus enne
üleminekut kuivsöödale, hinnates seda kalade ellujäämuse seisukohalt. Koguti kirjandust
arteemia bioloogia, paljundamise ja kalade arteemiaga söötmise võimaluste kohta ning
koostati selle teema ülevaade.
Katsed tehti 2008. aasta veebruaris ja märtsis Taani kohafarmis Danish Pikeperch A/S.
Katsetes kasutati kolme päeva eest koorunud kalu, kellele hakati söötma arteemia
püsimunadest inkubeeritud esimese astme vähikvastseid. Katsete tegemisel pidime lähtuma
sellest, et tegemist ei olnud teadusasutusega ja tuli arvestada tootmise korraldusega, et
saavutada parim tulemus tootmise seisukohast. Puudus võimalus teha võrdluskatseid, mis
oleksid võinud anda negatiivseid tulemusi.
Esimene katse tehti ajavahemikul 9.02.2008-12.02.2008. Katsekalad paigutati kolme 75-l
basseini, 20 000 tükki igasse. Kalu söödeti kahe-, nelja- ja kaheteisttunniste intervallidega.
Oluliseks osutus söötmise intervall. Ellujäämus oli kõikides gruppides peaaegu 100%. Vähese
kalade hukkumise taga oli kindlasti ka see, et vastavalt olukorrale tehti etteantava sööda
kogustes operatiivselt muudatusi ja ülemäärane söötmine lõpetati kiiresti. Optimaalne tulemus
saadi kalu ja basseinide vett hinnates 4-tunniste vahedega söötmisel. Võib järeldada, et
ülesöötmine ja liiga tihe või liiga harv söötmisrežiim ei ole otstarbekad.
Teine katse tehti ajavahemikul 15.02.2008–8.03.2008. Katsekalad paigutati kolme 75-l
basseini, 20 000 vastset igasse. Katses söödeti kalu 4-tunniste intervallidega, et saada teada
maimude ellujäämise seisukohalt optimaalne arteemiaga söötmise aeg enne kuivsöödale
üleminekut. Esimeses katsegrupis söödeti kalu 13 päeva, teises 20 päeva ja seejärel mindi üle
kuivsöödale. Kolmandas ehk kontrollgrupis söödeti maime 27 päeva ainult arteemiaga. Hea
tulemus saadi 13 päeva kestnud arteemiaga söötmisel. Ellujäämus selles grupis oli 75%.
Teises grupis oli ellujäämus 68% ja kontrollgrupis 65%. Nagu võis näha kontrollgrupist on
kalad võimelised üle elama ka pikemaajalist ainult arteemiaga söötmist. Kuid kalamaimude
kiiremaks kasvamiseks on otstarbekam minna kuivsöödale üle varem. Samuti annab varasem
kuivsöödale üleminek rahalist kokkuhoidu, sest arteemiaga söötmine on kallis.
Vastupidiselt arvamusele, et arteemia esimese astme vähikvastne on kohamaimudele liiga
suur toiduobjekt, näitasid meie katsed, et vähikvastsed on kohamaimudele sobivaks
stardisöödaks. Milline on arteemiaga toidetud kalade juurdekasv võrreldes keriloomade,
aerjalgsetega või ainult kuivsöödaga kasvatatud noorkalade juurdekasvuga, vajab edaspidist
uurimist.The objective of this work was to find out optimal from point of view of survival daily
frequency of feeding pike perch fingerlings with Artemia salina nauplii and length of feeding
period before substituting artemia with dry feed. The literature about biology of artemia,
about reproduction and feeding schemes was collected and overview of these questions
compiled.
The trials were made from 9.02.2008 to 8.03.2008 in Danish Pikeperch A/S fish farm in
Denmark. The trial was started with three days old pike perch fingerlings. There were limits
set to the trials as the work was completed in a small commercial enterprise instead of an
experimental farm. We had to accommodate with the production arrangement to get the best
results considering the production and we had no possibility to complete comparing trials that
could give negative result.
Trial 1 was made during period 9.02 - 12.02.2008. The fish in this trial were stocked to three
75-liter tanks, 20 000 in each. Fish were fed in every two, four and twelve hours. Not the
amount but the feeding frequency was the most important factor. Survival in all groups was
nearly 100%. The causes of the low mortality rate were the quick adjustments of feed
amounts as the overfeeding was canceled fast. The optimal result estimated by watching the
fish and the water in tanks, was reached with the four hour interval of feeding. We may say
that overfeeding as well as too frequent or rare feeding is not reasonable.
Trial 2 was made during 15.02.2008 till 8.03.2008. The fishes in trial were stocked to three
75-liter tanks, 20 000 into each. Fish of all groups were fed in every four hours, to find out the
optimum time of using artemia before substituting it with dry feed, which grants the best
survival. In group 1 changeover to dry feed was started in day 14, in group 2 it started in day
21 and group 3 (control group) was fed only with artemia. Good result was got while feeding
larvae 13 days with artemia. Survival in this group was 75%. In group 2 survival was 68%
and in the control group 65%. As we could see from the results of feeding control group the
fish are capable to survive for a long period time while being fed only with artemia. But it is
reasonable to switch over to dry feed earlier if we require the fish to grow faster. Switching to
dry feed earlier also gives us financial benefit, because feeding with artemia is expensive.
Our trial showed the opinion as artemia nauplii are too big for start feeding the pike perch
fingerlings is not right. It needs further experiments, where the fish fed with artemia are
compared with the fish fed with rotifers and copepods or only with dry feed
Rearing of larvae of common carp Cyprinus carpio on different diets in closed recirculatory system on different feeding regimes
No full textTöö eesmärgiks oli karpkala vastsete söötmise uurimine pilootkatses, kus rakendati erinevaid söötmisskeeme ja hinnati söötade kasutamise efektiivsust üleminekul elustoidult kunstlikele söötadele. Retsirkulatsiooni süsteemis (RAS) viidi läbi kahe etapiline katse, kus esimeses etapis (12 päeva) uuriti üleminekut kunstlikule söödale erineval ajal. Teises etapis võrreldi kahe startersööda edukust 12 kuni 26 katsepäeval. Lisaks hinnati kalade kaalu samasuvise vanuses kasvatades ühte gruppi RAS süsteemis ja teist traditsioonilises tiigikasvatuses. Vastsete söötmisel retsirkulatsiooni süsteemis osutus edukaks söötmisskeem, mille puhul söödeti vastseid 18. päevani Artemia salina aktiviseeritud vastsetega ja seitsmendast päevast hakati andma lisaks kuivsööta Aller Futura MP EX 0,2 mm. Katsegrupp õnnestus kasvatada nelja nädalaseks ellujäävusega 92%. Vastseid on seega võimalik kõrge edukusega kasvatada kinnise veekasutusega süsteemis tihedusel kuni 14,3 vastset liitri kohta. Katses kasutatud söötmisskeem võimaldab kirjanduses üldlevinud soovitatust kiiremat üleminekut kunstlikule toidule.
Tulemusi ei andnud kohene söötmise alustamine pre-starteriga või üleminek pre-starterile kolmandast katsepäevast. Söötmiskeem, kus kolmandal päeval hakati söötma Perla Larva Proactive 6.0 andis algselt küll kiirema juurdekasvu, kuid peale arteemiaga söötmise lõpetamist kuuendal katsepäeval järgnes 32 % suremus. Traditsioonilises tiigis madalal asustustihedusel (30 000 vastset/ha) peetud kontrollgrupi juurdekasv oli 12 katsepäeval pikkuskasvus ligi kaks korda suurem.
Ainult kuivsöödaga söötes olid startersöötade võrdlusekatses head vaid Aller Futura MP EX tulemused, Veronesi VITA puhul oli ellujäävus vaid 36,6 %.
Sügiseks oli tiigis kasvanud kalade keskmine kaal 22,2 grammi, retsirkulatsiooniseadmes kasvanud kalade keskmine kaal 195,5 grammi.
Leitud õnnestunud söötmisskeemi ja vastsete eduka üleskasvatamise kogemus RAS süsteemis näitab, et võimalik on toota ettekasvatatud vastseid tiigimajanditele ja kasvatada suurt karpkala asustusmaterjali RAS süsteemis.The aims of the present paper is to analyze the carp larvae initial feeding habits via a pilot experiment on different diets and to evaluate the efficiency of the changeover from live food to artificial. The experiment was conducted in the recirculation system in two steps. At the first stage, the changeover to the artificial food was carried out for 12 days, on each day with a separate subgroup. At the second stage, two starters were compared; each starter was fed to a separate control group from the 12th to the 26th day. In addition, put on weight was assessed.
The research showed that the most efficient diet for the larvae in closed recirculation system is as following: to feed the carp larvae for 18 days on artemia salina vitalized larvae and on artificial Aller Futura MP EX 0,2 mm from the seventh day. The described feeding schedule has a higher coefficient of adaptivity for the larvae than the other commonly used schedules. The experiment on the control group lasted for four weeks and viability was 92 per cent. This proves that the carp larvae is possible to rear in the artificial habitat with great success if the population density is about 14 fish per liter.
Nevertheless, despite the fact that on the 12th day of the experiment the carp larvae in the closed system were twice shorter than the control group in the pond, it was not considered as a serious obstacle to the further growth. In the autumn, the larvae in the closed system weighed on average 195.5 grams, while in the pond only 22.2 grams.
The experiment on feeding the carp larvae from the beginning on prestarter failed. The experiment on feeding the larvae on the prestarter Perla Larva Proactive 6.0 from the third day gave encouraging growing results at first, but failed on the sixth day with the cease to feed on artemia; the mortality was 32 per cent.
Comparing the artificial starters, only Aller Futura MP EX gave tangible result; the carp larvae viability on Veronesi VITA starter was only 36.6 per cent.
The novelty of the research lies in the described feeding schedule. Thus, the larvae significant growth in the artificial habitat proved that it is feasible to rear carp larvae in closed recirculation systems and produce advanced larvae for fish farms
Incubating and growing diploid and triploid rainbow trout (Oncorhynchus mykiss) in closed recirculation incubator
No full textMagistritöös viidi 2012. aasta kevadel läbi vikerforelli (Oncorhynchus mykiss) marja inkubeerimise ja maimude kasvatamise katse suletud veekasutusega inkubaatoris. Võrreldi diploidide ja triploidide koorumist, ellujäävust ja kasvu tulenevalt ploidsusest- ja söötmisnormidest. Lisaks täpsustati kalade kontrollkaalumise metoodikat hinnates individuaalse ja grupis nõrutamisega kaalumisel saadavat erinevust kalamaimude massis.
Silmtäppmarja inkubeerimine oli edukas, kadu silmtäppfaasist koorumise lõpuni oli gruppidel 1,1-0,9%. Kogu katseperioodi peale kokku oli triploididel kõige madalam suremus (5,1%), sama söötmisnormiga diploididel oli kõige suurem suremus (7,5%) ning kõrgema söötmisnormiga diploidide suremus oli 6,9%. Kinnitati hüpoteesi, et triploidsete vikerforellide suremus nii koorumiseni, kui ka varajastes elustaadiumites peale söömahakkamist ei ole suurem diploidide suremusest.
Diploidide ja triploidide kasv söötmisperioodi jooksul oli sarnaste söötmisnormide juures ligikaudu sama. Katseperioodi viimase kontrollkaalumise järgi oli aga diploidide kasv olnud parem ning vastavalt kirjanduses levinud seisukohtadele, et diploidid kasvavad suguküpsuse saabumiseni triploididest kiiremini, võib ennustada selle tendentsi jätkumist. See aga vajab edaspidist uurimist. Hüpotees, et triploidide kasv on söömahakkamisest alates aeglasem kui diploididel, pidas paika osaliselt, sest kindalt eristatav kasvuvahe ilmnes alles katseperioodi lõpus.
Tulenevalt kontrollkaalumiste metoodika ebatäpsustest ning asjaolust, et kalad ei söönud alati 100% normist ära (osa sööta vajus vanni põhja või kandus väljavoolu), ei ole ka andmed söödakoefitsientidest väga usaldusväärsed. Diploidide söödakoefitsient oli 8,4 – 24,6% võrra madalam. Hüpoteesi, et söödakasutus sarnase söötmiskoormuse juures on diploididel parem, võib lugeda kinnitatuks.
Optimaalse, ehk suurema söötmisnormi järgi söödetud kalad kasvasid märgatavalt kiiremini kui madalaima võimaliku söödakoefitsiendi tabeli järgi söödetud. Sealjuures oli optimaalse söötmisnormi järgi söödetud kala söödakasutus küll veidi kehvem, nagu ka püstitatud hüpoteesi järgi eeldati, kuid see vahe ei olnud kalakasvatuslikust seisukohast oluline. Madalaima võimaliku söödakoefitsiendi järgi söödetud kala saavutas küll eeldatult madalaima
söödakoefitsiendi, kuid kogutud andmete järgi oli see kõigest 0,09 võrra madalam ning sellega ei kaasnenud madalamat suremust, vaid hoopis ebaühtlasem kasv.
Tootmistingimustes on kontrollkaalumised oluline indikaator iseloomustamaks kalade kasvu. Individuaalkaalumine on liiga aeganõudev ja kaladele stressitekitav, seetõttu rakendatav vaid teaduslikel eesmärkidel. Kuid grupis nõrutamisega kaalumisel tekkiv viga võib olla seda suurem, mida väiksem on kala. Edaspidise uurimise käigus tuleks leida kontrollkaalumistele lihtsasti rakendatav ja täpsem metoodika.
Kokkuvõtvalt leiab käesoleva töö autor, et triploidide kasvatamisel on küll mõningad puudused võrreldes diploididega, kuid need on optimaalsete kasvatustingimuste juures pigem marginaalsed. Madalaima võimaliku söödakoefitsiendi saavutamisega saadud rahaline kokkuhoid ei kaalu väikese- ja keskmise suurusega inkubaatorites majanduslikult üles oluliselt kiiremat ja sealjuures ühtlasemat maimude kasvu.The trials for the current MSc thesis were carried out in spring 2012. The trials were about incubating rainbow trout (Oncorhynchus mykiss) eyed eggs, and feeding the larvae in closed recirculating incubator. The aim of the work was to compare the hatching rate, survival and also growth rate of triploid- and diploid late-mature all-female rainbow trout at different feeding rates. In addition, the differences in results, depending of the methodology of control weighing, by individual- (with drying the fish) and by group sampling (simply draining the party of fish), was specified.
The incubation of eyed ova was successful. Losses from the eyed-stage to hatching were 1.1-0.9%. Throughout the experimental period, triploids had the lowest mortality (5.1%), diploids with the same feeding regime had the highest mortality (7.5%) and diploids with the highest feeding regime had the mortality of 6.9%. The hypothesis, that triploid rainbow trout does not have a higher mortality during hatching and early life stages, was confirmed.
The growth of diploids and triploids throughout the feeding period, fed by the same feeding plan, was similar. However, by the results of the last control-weighing, the diploids had grown better. It can be predicted, that the tendency would continue, because according to the statements in literature, diploids grow faster than triploids until reaching maturity.
As the methodology of control-weighing could not provide enough accurate results and because the fish didn’t eat their entire daily ration every time (it is hard to estimate the amount of uneaten food), the given data about feed conversion ratios (FCR) are not very reliable. The feed conversion ratios of diploids were lower by 8.4 – 24.6%. The hypothesis, that diploid rainbow trout’s feed conversion is more efficient under the same feeding rate, can be confirmed.
Fish fed according to optimal feeding plan (higher feeding rate), grew much faster than fish fed according to lowest possible feed conversion ratio –feeding plan. As the hypothesis was set, the fish fed according to lowest possible feed conversion ratio –feeding plan had the best FCR, but it was lower only for 0.09. In addition to that, the growth was more unequal and the mortality was not lower.
In the real production conditions, the data from control-weighing provide important information about the growth rate. The individual weighing is time consuming and stressful for the fish and can be applied for the scientific purposes only. The accuracy of group weighing tends to decrease with increasing the fish size. For the further investigation, an accurate and easily applied method should be developed.
In conclusion it can be said, that triploid rainbow trout does not perform so well in all aspects, as diploid, but in optimal conditions the differences are minimal. The economical benefit gained by applying the lowest possible feed conversion rate -feeding plan in small- and medium sized hatcheries does not overweight faster and more equal growth by optimal feeding
The use of salmon (Salmon Salar L.) broodfish from the populations of the river Daugava and the river Kunda, and the results of rearing juvenile Fish the Põlula
No full textKäesoleva magistritöö eesmärgiks oli välja selgitada, kas sugukalade kasvukeskkond, päritolu ja vanus avaldavad mõju nende kasvu– ja viljakusnäitajatele ning milline on nende seos marja kvaliteedi ning järglaste kasvu, arengu ja ellujäämusega. Magistritöö materjaliks olid aastatel 2012-2013 Põlula Kalakasvatuskeskuses kogutud andmed Kunda ja Daugava jõe populatsioonidest pärit sugukalade ning nende järglaste kohta. Kunda jõe populatsioonist pärit sugukarja peetakse kalakasvatuskeskuses kohapeal, Daugava jõe populatsioonist pärit sugukalade mari ja niisk koguti 2012. aasta sügisel jõkke tõusvatelt lõhedelt. Lisaks keskuse tavapärase kalakasvatustöö käigus saadud andmetele kogus töö autor täiendavat materjali, milleks oli eri gruppide emaskaladelt pärinevate silmtäppstaadiumis marjaterade (n = 5359), vastsete (n = 4100), maimude (n = 1900) ja samasuviste (0+) noorkalade (n = 3900) täpsemad mõõtmis– ning kaalumistulemused.
Sugukalade kasvu– ja viljakusnäitajaid analüüsides selgus, et erinevused ilmnesid nii mõlema populatsiooni sugukalade vahel kui ka sama populatsiooni eri aastakäikude kalade vahel. Uurimisrühmade kasvunäitajate võrdlemisel ilmnes oluline statistiline erinevus (p < 0.001). Kunda jõe päritolu elusgeenipanga sugukalade kasvunäitajad olid madalamad kui Daugava jõe päritolu lõhedel: Kunda 4+ emaskalade (n = 47) keskmine täismass oli 1.35 ± 0.48 kg ja pikkus 48.27 ± 4.90 cm, Kunda 6+ lõhedel (n = 68) olid vastavad näitajad 3.20 ± 0.99 kg ja 62.01 ± 14.07 cm. Daugava jõe sugukalade (n=15) keskmine täismass oli 7.56 ± 2.26 kg ja täispikkus L 91.53 ± 8.11 cm. Kunda 4+ vanuserühma emaskalade suhteline tarbeviljakus oli suurim – 1632.1 ± 400.5 marjatera ühe kilogrammi emaskala marjata massi kohta. Kunda 6+ ja Daugava rühma emaskaladel, kelle mass oli suurem, oli suhteline tarbeviljakus väiksem – Kunda 6+ jõe päritolu emaskalade puhul 1125.5 ± 432.3 ja Daugava rühmal 1318.7 ± 353.4 marjatera marjata kehamassi kilogrammi kohta. Uurimisrühmade vahelised erinevused on tõenäoliselt tingitud nii geneetilistest iseärasustest, kasvukeskkonnast kui ka sugukalade vanusest.
Emaskalade kasv ja viljakus mõjutavad marjaterade kvaliteeti. Üheks marja kvaliteedi näitajaks loetakse marjatera suurust. Loodusest püütud Daugava rühma emaskalade mari oli suureteralisem (läbimõõt 6.09 ± 0.27 mm ja mass 0.127 ± 0.175g) kui geenipanga päritolu Kunda 4+ rühma lõhede mari (läbimõõt 5.49 ± 0.18 mm ja mass 0.094 ± 0.09 g). Kunda 6+ rühmas oli marjaterade läbimõõt oli 6.05 ± 0.14 mm ja keskmine mass 0.130 ± 0.009g. Teiseks oluliseks kvaliteedinäitajaks peetakse inkubatsiooniaegset ellujäämust. Daugava jõe päritolu emaskalade marja inkubatsiooniaegne ellujäämus oli kõrgeim – 89.4%, Kunda 4+ rühmal 73.71% ning Kunda 6+ rühmal 79.39%.
Suurematest marjateradest kooruvad suuremad vastsed, keda peetakse konkurentsivõimelisemaks ning nende ellujäämust paremaks nii looduses kui ka kalakasvanduse tingimustes. Kõigis uurimisrühmades oli aprillikuus tehtud mõõtmistel vastsete mass ja pikkus tugevas positiivses seoses marjatera massiga (r > 0.7). Marjaterade suurusest tingitud erinevused taanduvad heades keskkonnatingimustes 2 – 5 kuu jooksul pärast koorumist. Positiivne seos ilmnes aga ka juunis Kunda 6+ ja Daugava uurimisrühmade maimude keskmise massi ja marjaterade masside vahel. Kunda 4+ rühma maimude massi ja marjatera suuruse vahel oli samal ajal keskmise tugevusega negatiivne seos, mis tähendab, et Kunda jõe päriolu emaskalade järglaste kasv oli ühtlustunud (Kunda 4+ rühma maimude mass oli 0.54 ± 0.02 g ja Kunda 6+ rühmas 0.56 ± 0.06 g.) Kui eelmistel mõõtmistel oli Kunda 6+ ja Daugava rühma järglaste kasvus erinevus suhteliselt väike, siis juunikuuks olid Daugava maimud tunduvalt suuremad (0.76 ± 0.10 g) võrreldes geenipanga päritolu sugukalade järglastega. Sellest võib järeldada, et emaskala fenotüübist sõltuv marjaterade ja eelvastsete suurus kaotab järk-järgult oma mõju järglaste kasvule. Seda hakkavad mõjutama muud mõjufaktorid, mis tulenevad isendi genotüübist ja keskkonnast. Samasugust tendentsi võib täheldada ka kolme järgmise mõõtmise tulemustes. Mõõtmised ja kaalumised toimusid samasuviseks saamisel augustis, sügisel oktoobris ning talvel jaanuaris 2014. Daugava rühma samasuviste noorkalade juurdekasv augustis oli võrreldes juuniga 76%, Kunda 4+ rühmas 74% ja Kunda 6+ rühmas 72%. Oktoobri alguseks oli Daugava rühma järglaste kehamass ca 4 grammi suurem (9.13 ± 2.66 g) kui geenipanga päritolu emaskalade järglastel. Jaanuari alguseks oli Daugava jõe päritolu emaskalade järglaste kehamass 12.83 ± 4.85 g, Kunda jõe populatsioonist pärit noorema vanuserühma (4+) emaskalade järglaste keskmine kehamass oli 8.10 ± 2.49 g ja vanema põlvkonna (6+) rühma järglastel 7.57 ± 2.75 g.
Alates marja viljastamisest oktoobris 2012 kuni detsembri lõpuni 2013 oli Kunda 4+ vanuserühma emaskalade järglaste ellujäämus 34.1%, Kunda 6+ vanuserühma järglastel 45.7% ning Daugava jõe päritolu kaladel 57.7%.
Käesoleva uurimistöö käigus kogutud ja analüüsitud andmed kinnitasid teiste autorite töödes kajastatud tulemusi ja järeldusi. Looduslikku päritolu sugukaladel on parem marja kvaliteet, millest tulenevalt on nende järglaste kasv ja ellujäämus paremad kui elusgeenipangas kasvatatud sugukalade järglastel. Kasvanduses peetavate sugukalade kasutamisel tuleb vähendada negatiivsete faktorite (nt stress, suur asutustihedus, sugulusristlus) mõju sigimisedukusele, järglaste kasvule ning ellujäämusele.This master’s thesis is based on the data which was collected from Põlula Fish Rearing Centre in the years 2012–2013 on broodfish from the River Kunda and the River Daugava populations and their offspring. In addition to the data that was gathered in the centre as a part of everyday rearing work, the author collected further data: measurements of eyed eggs, alevins and juvenile fish originating from females of different groups. The individual data of the broodfish and their offspring were gathered into three groups by origin and the age of females: the River Daugava salmon (females of different age), and two age groups (4+ and 6+) of the broodstock originating from the River Kunda and farmed in Põlula Fish Rearing Centre. The age of the River Daugava origin broodfish was determined on the basis of collected scale samples. Data were analysed using MS Excel spreadsheet application (arithmetic means, standard deviations, t-test, correlation analysis).
The purpose of the thesis was to find answers to the following questions:
Question: Do the growing conditions, origin and age of broodfish affect their growth and fecundity rates?
Hypothesis: Broodfish size and age of maturity depend on genetic features and the conditions of the growing environment which in turn affect fecundity and the quality of eggs and milt. The age of maturity and the size of broodfish vary both inside and between populations. Relative fecundity is higher in smaller females, i.e. they produce a larger number of eggs per one kilogram of body weight than do larger females.
Result: When comparing the growth rates of the three different groups, a significant statistical difference occurred (p<0,001) (see Appendix 4). The growth rates of the River Kunda origin live gene bank broodfish (see Table 4) were lower than those of the River Daugava origin salmon: the average body mass of 4+ females (n=47) was 1.35 ± 0.48 kg and the length 48.27 ± 4.90 cm, the same indicators for older 6+ salmon (n=68) were 3.20 ± 0.99 kg and 62.01 ± 14.07 cm. The average body mass with eggs of the River Daugava broodfish (n=15) was 7.56 ± 2.26 kg and the total length L 91.53 ± 8.11 cm. The relative actual fecundity of the River Kunda females in the 4+ age group was the highest – 1632.1 ± 400.5 eggs per one kilogram of body mass without stripped eggs. In the River Kunda 6+ group and the River Daugava group the females with a bigger mass had a lower relative actual fecundity – in the River Kunda 6+ group the number of eggs per one kilogram of bodymass without stripped eggs was 1125.5 ± 432.3 and in the River Daugava group 1318.7 ± 353.4.
Question: Do female body size and fecundity affect egg quality?
Hypothesis: Female size and fecundity affect the quantity and quality (the size of eggs, mortality of eggs during the incubation) of eggs. The broodfish reared in a live gene bank are smaller in size, their eggs are smaller and the egg size variability is higher than for the representatives of the same species in nature. As a rule the quality of eggs for females in nature is better than for broodfish reared in artificial conditions.
Result: The females caught from the River Daugava population were bigger than the fish of the River Kunda gene bank origin and the mean number of eggs per one litre was 5593.3 ± 639.7. The egg diameter was 6.09 ± 0.27 mm and the average mass 0.127 ± 0.175 g (n=1849). The females in the River Kunda 4+ group had lower growth rates and the number of eggs per one litre was higher – 7507.4 ± 903.7; the egg diameter was 5.49 ± 0.18 mm and the mass 0.094 ± 0.09 g (n=1503). The number of eggs per one litre for females in the River Kunda 6+ group was 5580.1±570.0, the egg diameter was 6.05±0.14 mm and the average mass 0.130 ± 0.009g (n=2007). The survival rate of eggs during the incubation was 89.4% for the River Daugava females, 73.71% for the River Kunda 4+ group and 79.39% for the River Kunda 6+ group.
Question: Does the egg quality affect the growth and survival rates of juvenile fish?
Hypothesis: Egg size is positively correlated to the size of alevins and juvenile fish. Larger alevins are regarded as more competitive and with a better survival rate both in natural and artificial conditions. In good environmental conditions the differences stemming from egg size recede in 2–5 months after hatching. Further development and growth are mainly affected by the rearing environment of juvenile fish.
Result: Measurements taken in April showed that in all of the groups the mass and length of the alevins had a strong positive correlation to the egg mass (r > 0.7) (see Appendix 5). Measurements taken in June in all of the groups demonstrated that there was a positive relationship also between the average mass and length of the fry and the egg mass. In April the average mass of the alevins was 0.205 ± 0.028 g (n = 1500) for the River Daugava group, 0.159 ± 0.018 g (n = 1100) for the River Kunda 4+ group and 0.216 ± 0.024 g (n = 1500) for the River Kunda 6+ group. In June the average body mass of the fry was 0.76 ± 0.10 g for the River Daugava group, 0.54 ± 0.02 g for the River Kunda 4+ group and 0.56 ± 0.06 g for the River Kunda 6+ group (see Appendix 6). The mean hatching mortality was highest in the River Kunda 4+ group – 2.52%; in the River Kunda 6+ group it was 0.68% and in the River Daugava group 1.39%. During the period from hatching to the onset of exogenous feeding the mortality was 6.31% for the River Kunda 4+ group, 3.39% for the River Kunda 6+ group and 2.39% for the River Daugava group (see Appendix 9).
Question: Do the growing environment, origin and age affect the growth speed and survival rate of juvenile fish during different life stages and growth periods?
Hypothesis: The offspring of naturally matured males and females grow faster, have a higher survival rate and are more resilient to illnesses than the offspring of live gene bank broodfish. After the onset of exogenous feeding the influence of the female’s phenotype (egg size and fecundity) on the growth and survival rates of the offspring decreases. These rates will start to be affected by other factors determined by the specimen’s genotype and the environment.
Result: The one summer old parr of the River Daugava salmon were larger than the parr of the gene bank salmon on all three measuring times: in August, October and January. The average body mass for the River Daugava parr (n = 2100) was 3.19 ± 0.83 g, 9.13 ± 2.66 g and 12.83 ± 4.85 g correspondingly. The average body mass for the offspring of River Kunda 4+ group (n=500) was 2.05 ± 0.59 g in August, 5.38 ± 1.88 g in October and 8.10 ± 2.49 g in January; the offspring of River Kunda 6+ group had an average body mass of 2.02 ± 0.65 g in August, 5.06 ± 1.97 g in October and 7.57 ± 2.75 in January (see Appendix 6). Due to a bacterial gill disease that occurred on the early feeding fry in May, the mortality of the River Daugava origin juvenile fish was lower (27.46%) than the mortality of the River Kunda origin offspring (35.58% for the River Kunda 4+ group and 30.13% for the River Kunda 6+ group). From August to the end of the research period (December 2013) the mortality of the one summer old parr was under 1% in all of the groups. From the fertilization off eggs in October 2012 to the end of December 2013 the survival rates for the offspring were as follows: 34.1% for the River Kunda 4+ group, 45.7% for the River Kunda 6+ group and 57.7% for the River Daugava group (see Appendix 9).
The data gathered and analysed for this thesis confirmed the results and conclusions found in the works of other authors. The egg quality of natural origin broodfish is higher due to which the growth and survival rates of their offspring are better than those for the offspring of live gene bank broodfish. When using broodfish from a hatchery, the influence of negative factors (e.g. stress, high stocking density, inbreeding) on reproduction and on growth and survival rates of offspring should be reduced
- …
